Noortepärane uus Mini köidab meeli

Paljud vaatavad Mini ja hakkavad naerma. Miks? Sest neile tuleb meelde mr Bean, kes sõitis vana Miniga.

Loodetavasti ajab neid naerma mees, mitte auto. Isegi kõige vanem Mini on oma sõiduomadustelt üle prahi. Välimus on jah naljakas, kuid kes seda marki proovinud, on sellele ka truuks jäänud.

Uus mini on oma välimuselt aga selline, mille üle just naerma ei kipu. Pigem on ta kena ja armas. Ta on trendiinimestele tehtud, mida auto tutvustamisel ka kuulajaile üritati miljoneid kordi toonitada. Kui sa oled konservatiivne ja kõik riided su kapis on hallides toonides, siis mine vaata midagi muud, sest sina Mini maailmast eriti ei jaga ega peagi jagama. Selle auto eesmärk on olla popp ja noortepärane. Seda toonitab kogu auto välimus. Uus Mini tundub enamikule inimestest täpselt samasugune kui eelmine. Tegelikkus on aga selline, et viimane kui üks asi on uus ja auto igast nurgast uuema aja trendidele vastavalt ka kasvanud. Ju siis polnud mõtet välimust muuta, sest milleks remontida midagi, mis töötab.

Olgu, kui välimus muigele ei aja, siis esimene kohtumine Mini interjööriga ajab paljud naerma. On tõepoolest naljakas, et nad on pannud suure seinakella mõõtu näidiku keset armatuuri. Tegelikkus on see, et see oli ka mulle esimene kohtumine Mini interjööriga, ja mina, kes vihkan keskkonsoolile paigaldatud kiirusenäidikut, hakkasin pahaselt turtsuma. Natuke sõitmist ja ma tegelikult harjusin selle seinakellaga, sest ta on piisavalt suur ja informatiivne. Pealegi oli proovisõidukiks olnud Cooper S-il tahhomeeter otse rooli taga. Kõikvõimalikud lülitid, mis autos olid ja keskkonsoolis ning laes paiknesid, olid aga tõeline retroelamus. See pole paha, sest need mõjusid niivõrd stiilsena, et peas hakkas pendeldama, kuidas endal kodus kõik kohad selliseid jubinaid täis panna.

Pakiruum on Minil tõeliselt väikse ja sellega just kedagi kolima ei lähe. Kui keegi esiistmetel laiutab, pole ka tagaistujatel jalaruumiga kerge. Tõsi, kui sa sellise auto ostad, siis sa pole arvatavasti ka pereisa nelja lapsega, kellel vanker pagasiruumi peaks mahtuma.

Põhiline asi, millest selle auto juures tuleks rääkida, on aga sõiduomadused. Asi nimelt selles, et pidevalt oli tahtmine autost välja ronida ja vaadata, ega ma juhuslikult liimi peal sõida. Just selline tunne jääb kogu aeg, et auto on teele liimitud ja ma võin kas või hammastega juhtida, sest auto kuuletub nii ehk naa sellele, mis ma tal teha käsin. See on n-ö kartauto fenomen. Selline tunne, nagu sõidaks kardiga - teeb, mis kästakse.

Loomulikult ei tasuks nüüd oma soovidega ka liiale minna, sest igal autol on piirid, isegi Minil.