Dilemmad sunnivad pingutama

Ühelt poolt olen ma viieaastase Heleni ning kahe ja poole aastase Arturi ema. Teiselt poolt aga olen juba kümme aastat eraettevõtja, kunstigalerii Haus juht ja omanik. Esimesed viis aastat ilma lasteta sain valikuid tegemata pühenduda oma tööle. Viimased viis aastat olen aga katkematult kahel rindel sebinud. Kui Haus Galerii on üks suuremaid kunstigaleriisid Eestis, siis koduses plaanis olen võtnud ülesandeks olla parim ema ja abikaasa.

Kokkusattumusena toimusid suuremad muutused ja ettevõtmised galeriis samal ajal, kui sündisid lapsed. Aasta enne tütre sündi laienesime ja kolisime avaratesse ruumidesse vanalinnas. Uued ruumid tõid endaga kaasa suuremaid arenguvõimalusi, aga ka kohustusi. Galerii vajas enam minu jõudu ja energiat, mis tuli lapse kõrvalt leida. Siis jõudsin esimest korda äratundmistele, et mul on tõeliselt raske ja keegi mind otseselt aidata ei saa.

Kaks aastat tagasi sündis poeg, kui ma parasjagu laiendasin jälle galeriid ja valmistasin ette uue nüüdisaegse kunstigalerii Artdepoo avamist.

Olen seisnud enamiku probleemide ees, mida selline ema ja juhi kooslus on nõudnud, kuni totrusteni välja, sest paraku võtavad naised töö ja pere kokkusobitamist siiski kuidagi isiklikumalt kui mehed. Olen tundnud ennast süüdi nii abikaasa kui ka laste ees, et ma igal minutil ei saa täita oma emarolli. Kolleegidele olen kogu aeg mingi lubaduse võlgu ning nad ei või ilmaski kindlad olla, kas ma ikka saabun kokkulepitud kellaajal galeriisse.

Et kindlaks jääda enesele seatud ülesannetele olla edukas ettevõtja ja hea ema, olen pidanud töö- ja kodurütmis paljugi ümber hindama. Järele mõeldes olen jõudnud mitme olulise tõdemuseni, mille abil oma sisemist rahu säilitada.

Tähtis on alati eristada olulist ebaolulisest. Pole vaja takerduda pisiasjadesse. Oluline on pidada silmas põhisuunda ja eristada, milline probleem võiks seda kahjustada. Vähemtähtsad probleemid lahenevad üldjuhul ise.

Oluline pole kogu aeg kõigesse isiklikult sekkuda, vaid oskuslikult ülesandeid delegeerida nii tööl kui ka kodus. Tuleb rohkem usaldada inimesi enda ümber ja anda neile võimalus iseseisev olla. Pole vaja iga vähimatki asja endast sõltuma panna, sest neid olukordi, mis tõeliselt minust sõltuvad, on nagunii.

Kui mind miski häirib ja probleemile on lahendus, siis tuleb see lahendus välja käia, mitte ootama jääda, et teised seda teevad. Tuleb keskenduda probleemi lahendamisele, mitte selles kaevamisele ja pingete kogumisele.

Tuleb pühenduda sellele, millega ma hetkel tegelen, mitte kõigele korraga. Kodus olles pühendun perele ega ürita internetis töömuresid lahendada.

Lihtsam on muuta ennast kui teisi. Teisi võib oma ellu kaasata ja nad võivad muutuda koos minuga, aga ma ei saa seda neile kohustuseks panna. Tervislikum ja arukam on ise kohaneda.

Võiksin veel jätkata, aga ilmselt sellest piisab. Üks asi on rääkida, kuidas me arukalt mingite tõdedeni jõuame, kuidas me oma elu ise paremaks muudame ja kuidas meie hinges üksnes imelised lilled õitsevad. Hoopis teine asi on seda aga oma igapäevas teha. Enda kokkuvõtmiseks peab olema eesmärk, mille nimel pingutama hakata. Ilma selleta vaevalt midagi muutub, olgu neid järeldusi ja tõdemusi palju iganes.

Mina ise tunnen, et minu suurepärane pere ja töö on andnud mulle piisavalt põhjust ennast ikka ja jälle kokku võtta.

Autor: Piia Ausman