Kolm põlvkonda Vau kingades

Vau!'d ei tule kaugelt otsida. Vivian Vau on Vivian Undi kaubamärk. Sama nime kannab ka Tallinna Vanalinnas Rataskaevu tänavas asuv n-ö suure kinga pood (siit leiab kingi suuruses 36 kuni 44!). Vau ehk paabulind on nimes aga sellepärast, et Viviani poest naljalt musta kinga ei leia. Küll aga siniseid, roosasid, rohelisi, kuldseid ja hõbedasi, mustrilisi ja sätendavaid.

Mida võiks teha üks noor daam, kes on õppinud Tartu Ülikoolis majandust ja omandanud magistrikraadi sünkroontõlkes? Üks võimalus on see, et ta istub Brüsselis Euroopa Komisjoni tõlkekabiinis ja tõlgib. Arvestades, et ta on kuulsate professorite lapselaps (Viviani teine vanaema on pedagoogikaprofessor Inge Unt) ja akadeemiku lapselapselaps (vanavanaisa

oli matemaatik akadeemik Arnold Humal), võiks ta teha ka akadeemilist karjääri. Aga kuna teda on lapsest saadik võlunud ilusad kingad ja kuna ta neid poest oma suurte jalgade jaoks ei leia (Viviani kinganumber on 43), teebki ta kõigepealt just oma kingapoe.

Esimesed asjad, mis Vivianiga kohtudes üllatavad, ei ole aga mitte tema kingad, vaid hoopis kindad. Määrdunud ja sombuses linnas mõjuvad tema lumivalged pärlite ja lintidega kaunistatud käpikud täiesti ebamaiselt. Tõeline muinasjutt algab aga siis, kui Vivian avab ukse, lülitab välja signalisatsiooni ja süütab põlema valguse. Minu pilgu ees avaneb salong täis kõige uskumatutes värvides säravaid kingi. Elegantsed, terava nina ja kõrge kontsaga, juures sobivas toonis ridikülid. Ruumi keskel on proovimiseks tulipunane diivan. Taustaks hakkab laulma võrgutav Frank Sinatra. Ja nende mõne hetkega on hallist hommikust saanud värviline.

Vivian ütleb, et talle meeldib inimesi nende harjumuspärastest raamidest välja tuua: "Enamasti on nii, et salongi peokinga ostma tulev klient tahab musta kinga, sest usub, et must teeb suure jala väiksemaks. Ja tal on alguses väga raske proovida jalga värvilisi kingi." Vivian julgustab aga ostjat proovima ka rohelist ja punast kinga. Ja enamasti saab end peeglist vaatav klient aru, et peenelt modelleeritud kõrge kontsaga erksavärviline king teeb jala ilusamaks ja tõmbab tähelepanu ning et jala suurus ei mängi siin enam mingit rolli. Ta ajab selja sirgu, tema silmi tuleb sära ja samm muutub enesekindlamaks. Ja nii lahkuvad musti kingi ostma tulnud kliendid Viviani poest hoopis värvilistega.

Vivian on oma firmamärgiga kingi kinkinud nii emale kui ka vanaemale. Vivian arvab, et kui ta ei oleks oma ettevõtliku ja stiilse ema tütar ja professorist vanaema lapselaps, siis tal ehk oma kingapoodi poleks. Viviani ema Marju Unt on Tartus asuva Estonian Euromanagement Institute'i direktor. Väikeettevõtjaid on ta koolitanud juba ligi 17 aastat, instituut on välja kasvanud Unt & Ko Ärikoolist. Vivian on olnud algusest peale juures ja aastate jooksul kuuldu kõrva taha pannud. "Ema õpilased käisid meil tihti kodus ja arutasid oma äriasju. Nüüd tulevad mul alateadvusse jäänud tarkuseterad pinnale." Peamine aga, mis ema Vivianile on õpetanud: "Äri on suhted. Working with you should be fun." Väikeettevõtja peab olema väga kena, nii oma tootjate kui ka klientide vastu.

Mõnikord, kui Vivian on üle töötanud - tema pood on lahti seitse päeva nädalas ja töötajaid kogu äri peale vaid kaks -, helistab talle vanaema Ene-Margit, kes on taas kord ühel oma arvukatest välismaa töö- või puhkusereisidest, ning pärib, kuidas tal läheb. Eesti statistika grand old lady, matemaatikaprofessor Ene-Margit Tiit on see, kellelt lapselaps on pärinud armastuse numbrite vastu. Vivian on oma äri algusest peale üles kirjutanud, mis kell, mis nädalapäeval, mis aastaajal ja mis ilmaga milliseid kingi ostetakse. Tänu sellele suudab ta juba päris täpselt planeerida, millist kaupa ja kui palju sisse osta.

Tartu Ülikooli emeriitprofessori ja Helsingi ülikooli audoktori Ene-Margit Tiidu tunneb Rahvusraamatukogu kohvikus hallipäiste daamide keskelt kergesti ära. Sülearvuti laual ees ja põsed õhetamas, tegeleb ta parajasti keskendunult Eesti rahvastikuandmete analüüsimisega. Tulemas on 2011. aasta rahvaloendus.

Eesti Statistikaseltsi ühe asutaja ja esimese presidendina on professorit eluaeg huvitanud matemaatika rakenduslik pool. Täpsemalt see, kuidas numbrite ja valemite abil kirjeldada ühiskonnas toimuvaid protsesse. Tema sõnul on tegelemine intellektuaalselt huvitavate küsimustega privileeg, mida ühiskond saab võimaldada vaid väga vähestele väljavalitutele. Nende kõrvale on vaja tegusaid inimesi, kes suudavad oma matemaatikateadmisi rakendada ühiskonna jaoks oluliste küsimuste lahendamiseks. Selle mõttega sai omal ajal asutatud ka Eesti Statistikainstituut. Ja kuigi Ene-Margit võiks olla juba ammu pensionil, juhendab ta endiselt ülikoolis tudengeid ja sõidab igal nädalal Tallinna tööle. "Sukakudumisel pole ju tänapäeval mingit mõtet," märgib Ene-Margit elurõõmsalt.

Ene-Margit on oma isa, legendaarse TPI professori ja akadeemiku Arnold Humala tütar. Teadustöö pole seganud sugugi pereelu: teadlasest-konstruktorist abikaasa Valdur Tiiduga on koos elatud üle poole sajandi, kolm last on suureks kasvatatud ja aidatud kaasa ka lastelaste kasvamisele. Professor usub, et kõige parem õpetaja lastele on koos tegutsemine ja isiklik eeskuju. Vivian on vanaema sõnul arukas ja täpne. Ning oma samuti matemaatikuharidusega tütart Marjut vaadates on ema alati teadnud, et tegemist on väga hea suhtleja ja koolitajaga.

Marju Unt tunnistab oma instituudi ligi saja-aastase ajalooga Emajõe maja kamina ees mõtlikult tulle vaadates, et kuigi ka tema õppis matemaatikuks, tõsist kirge ta selle vastu ei tundnud. Küll on tal aga kohutavalt tark ema, kellelt ta on väga palju õppinud. "Ükskõik millist lahendust temalt küsin, ta suudab alati mõelda, tulla õigele tasandile. Tal on mõistus selge nagu vesi. Täiesti uskumatu, kuidas ta seda suudab."

Kui Marju oli laps, käis Tiitude kodus koos ülikooli perekonnauurimisrühm, kuhu kuulusid inimesed eri teaduskondadest. Marju pakkus kohvi, istus köögis ja kuulas, mis räägiti. "See oli kohutavalt huvitav! Koostöö erinevate inimeste vahel annab tulemuse, mille kohta diplomit pole olemas." Eesti taasiseseisvumine aitas kaasa sellele, et Marju pööras selja akadeemilisele maailmale ja hakkas ise ettevõtjaks, asutades Unt ja Ko Ärikooli. Nüüdseks on koolist saanud rahvusvaheline instituut, kus ettevõtjad end erialaselt täiendavad ja vaimule värskendust saavad.

Oma ettevõtte alustamisega on aga nii, et kui idee on valmis ja põhjalikult läbi seeditud, on selle elluviimine juba täiesti vältimatu. Nagu ütleb Marju, ei saa siis olla enam dilemmat, kas teha see ära või mitte. Oma firma tegemine on nagu lapse sünnitamine: "Kui pihta ei hakka, siis ta lämbub ära. Ja siis on hoopis hirmus." Hea mõtte tunneb Marju sõnul ära sellest, kuidas ta hakkab kasvama. "Kui on huvitav äriidee ja te arutate seda kellegagi, siis armute ka ise sellesse. Idee paisub, ka teistel tekib haakuvaid mõtteid. See näitab idee headust. Kehv idee püsti ei püsi." Marjut võlub protsess, kuidas oma äri alustanud inimene areneb ja ettevõte koos temaga edasi liigub. Hea ettevõtja on see, kes saab aru, et elus on kogu aeg vaja targemaks saada. Edukad on omakorda need, kes võtavad endale aega ka mõtlemiseks. Just see aitab otsida ja leida seoseid pealetuleva info ja iseenda väärtuste vahel. "Elu - see on kui vaibakudumine," ütleb Marju. "Iga süstikuga läbi teadmiste lõimede veetud mõtteniit teeb vaipa tugevamaks - kuni see saab nii tugevaks, et te sellest enam läbi ei kuku!"

Kui Marju jaoks on oluline tugevdada väikeettevõtja selgroogu õnnestunud koolitusega, siis Ene-Margit pakub asjalikku abi statistikat uurides. Kui ettevõtja juhtub olema naine, siis Viviani kingasalongist saab ta juurde enesekindlust. Kokku saadakse näiteks siis, kui ees on ühine kontserdikülastus, suusamatk või peres tähtpäev. Üks asi, mis kolmele veel ühine on: kurtmine ja hädaldamine ei kuulu Untide-Tiitude naisliinis hea tooni juurde. Ikka sirge seljaga ja reipal sammul edasi.

Fotod: Julia-Maria Linna, Veiko Tõkman