Suurte poiste mängumaa

Mõni nädal tagasi esitas üks Šveitsi parlamendisaadik mulle küsimuse, mis kõlas esimese hooga naermaajavalt naiivsena, ent pani seejärel mõtlema: "Kas Eestil on tulevastelt valimistelt oodata naispeaministrit?" Eks šveitslased valisid ju alles detsembrikuus naispresidendi - juba teise ajaloos. Eesti torkab lääne poolt vaadatuna silma dünaamilise ja kiirestiareneva ühiskonnana. Üha rohkem peetakse meid osaks edukatest Põhjamaadest, kellena soovime ju isegi ennast näha. Ei ole meil küll oma naispresidenti nagu šveitslastel või naabritel Soomes ja Lätis, ent rahvusvaheliselt on jagunud meie õrnema soopoole esindajaid ilma tegema küll. Seega vöiks küsimus olla täiesti õigustatud.

Ent heites pilgu üle koduse lävepaku, julgen kahelda, kas võime end ikka pidada osaks Põhjamaade emantsipeerunud kultuuriruumist. Pigem on meil endiselt hingesopis postsovetlik suletud ühiskonnamall ning vennaskondlik poisid-teeme-ära mentaliteet, mis viib küll sirgelt sihile, kuid ei viita just ühiskonna küpsusele. Kogu valimisheitlus on olnud kui üks suurte poiste mängumaa, mille keskmes on sümboolse sõjamängu kujundina pronkssõdur ning millesse tülikatel tirtsudel asja pole.

Loomulikult ei saa kunstlike kvootide abil õrnemat sugupoolt poliitikasse vägisi tuua; nõudlus ja pakkumine on ikka omas vahekorras. Rohkem naisi poliitikas ei muuda poliitikat ennast põhjapanevalt "õrnemaks", sotsiaalsemaks ega paindlikumaks. Põhjamaade kogemus aga näitab, et suurem naiste osalus riigi juhtimises ja ühiskonna asjade korraldamises mõjub hästi naiste eneseteadlikkusele ning positsioonile ühiskonnas. Naised on toonud riigijuhtimistöösse perekeskse ajakorralduse, mis võimaldab nii poliitiku kui ka vanema ülesannetega edukalt toime tulla, ning loonud täiesti uue rollimudeli, mis on paljudele naistele eeskujuks. Poliitika pole neis maades enam traditsiooniline meeste ala, vaid töö- ja eneserealiseerimisvaldkond nagu iga teinegi. On lihtsalt aktsepteeritud, et mida laiemad on kõigi kodanike eneseteostusvõimalused ning mida tugevam on jagatud panus töösse, ühiskonda ja perekonda, seda õnnelikum on ühiskond tervikuna.

Sestap soovitavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonidki kaasata otsuseid vastuvõtvatesse kogudesse, nagu parlament, vähemalt kolmandiku osas naisi. Viimast peetakse n-ö otsuste mõjutamise piiriks. Kõigis Skandinaaviamaade parlamentides ongi pea 40% naispoliitikuid, samas kui Eesti Riigikogu oma 19 naisesindajaga (18,8%) on maailma edetabelis alles 56. kohal - Senegali, Läti, Ekvatoriaal-Guinea ja Venezuelaga samal pulgal. Sama seis valitseb ministriportfellide jaotuses. Eesti ärimaailmas ja ametkondades on ju hulgaliselt kompetentseid naisjuhte: miks napib siis naisi Riigikogus?

Ei ole minu osaks teha valimiseelset üleskutset "Naine, vali naist!". Samas usun, et Eestis pole puudust võimekatest naistest, kes veidigi teretulnumates oludes tahaksid ja suudaksid palju ära teha. Ent oma Šveitsi kolleegi pean sedakorda kurvastama: seni kuni meie juhtivate erakondade liidrite seas pole piisavalt naisi, pole Eestis naispeaministrile vähimatki väljavaadet! Ja Põhjamaadegagi võib Eesti paralleele hakata tõmbama alles siis, kui valitsustoolidel istuvad ükskord meessoost haridus-, rahvastiku- ja sotsiaalministrite kõrval õrnemast soost rahandus-, sise- ja kaitseministrid!

Autor: Ivi-Triin Odrats