Maarjakask - ainuke kodumaine väärispuu

Eesti Maarjakase Seltsi esimehe ja Eesti Maaülikooli metsakasvatusosakonna vanemteaduri doktor Ivar Sibula hinnangul peaks maarjakase kasvatamisel senisest suurem kõlapind olema.

"Ta kuulub maailma kümne kalleima ja haruldasema väärispuu hulka," märgib Ivar Sibul. "Väärispuude aadliseisusse kuuluvad kõik silmalise või muu mustriga väärispuidud, mis on maailmaturul eriti nõutud ja hinnatud. Tavaliselt saadakse sellist üliväärtuslikku puitu troopiliste puude juurtel ja tüvel kasvavatest pahkadest. Maarjakasest teeb väärispuu asjaolu, et teda leidub maailmas väga vähe."

Praegu on maailma juhtiv maarja- ehk karjala kase kasvataja Soome ja suurim nõudlus selle puidu järele on Saksamaal, kus 90% maarjakasevineerist kasutatakse autotööstustes, kus sellest tehakse eritellimustena luksusautode sisustuses käigukangi, armatuurlaua, rooli viimistlust.

Sibula sõnul külastas ühe maailma suurema väärispuitu käitleva firma esindaja hiljaaegu läbisõidul Soome ka Eesti Maarjakase Seltsi ning ütles, et paarikümne aasta pärast huvitavad neid ka meie kultuurides kasvanud puud.

Maailma keskkonnakaitsjad ei poolda väärispuude raiumist loodusest ning aasta-aastalt kahanevad nende varud troopilises Aafrikas ja Kagu-Aasias. Küllap on ka see üks põhjusi, miks kultuuris kasvatatud maarjakase populaarsus aina kasvab.

1971. aastal hakkas EPA metsandusteaduskonna õppejõud Paul Ott koos tudengitega Lääne-Eestis ja Saaremaal uurima looduses kasvavaid maarjakaski, neid arvele võtma ja leviala kaardistama. Toona leiti umbes 800 puud.

1990ndate alguses läks Ivar Sibul Saaremaale vaatama, kuidas karjala kaskede käsi on käinud ning vaatepilt oli jahmatav - paljud puud olid kuivanud, osa maha raiutud.

"Tolleaegsed vastsed erametsaomanikud ei teadnudki, milline rikkus nende talumetsas kasvab. Selleks ajaks, kui mina oma selgitustööd alustasin, oli Eestis säilinud veel puisniitudel kasvavaid jändrikke maarjakaski, millel õiget turuväärtust polegi, sest vineeripakku neist ei saa," räägib Sibul. "Enamik sirge- ja kõrgetüvelisi maarjakaski olid juba hõlptuluotsijate poolt raiutud. Ülesostjad tahavad ju oksavaba tüvega, sirgeid puid, mida looduses kohtab harva. Sellepärast tuleb neid kasvatada kultuuris."

Looduslikult kohtab maarjakaske paepealsetel ja väheviljakatel kuivadel liivastel või soistel aladel seetõttu, et seal saab ta oma mõõduka kasvuga konkureerida teiste puudega. Viljakal mullal kasvades aga ei suuda ta konkureerida kasvukiiruses teiste puudega ning sureb üsna ruttu halbade valgustingimuste tõttu.

Maarjakasekultuuri rajama asudes peab teadma, et tulevikus puitu müüma asudes on tähtis iga üksiku puu mustri tihedus ja puu oksavaba sirge, mitte raiutavate puude kogus ja puidu maht.

"Kultuuri rajamiseks tasub valida korralik ja kontrollitud istutusmaterjal ning taimi tuleks istutada esialgu pigem vähem," soovitab Ivar Sibul, kes on näinud ka selliseid kultuure, kus maarjakasetunnuseid pole ühelgi puul, sest kultuuri rajati vähekontrollitud meristeemtaimedega.

Et meristeemselt paljundatud maarjakase emapuu järglased ehk kloonid kannavad edasi emapuu tunnuseid, on tähtis teada selliselt paljundatud taimede algmaterjali päritolu ja tunnuseid (näiteks, millise süüga oli emapuu).

Maarjakaski saab paljundada ka seemnest, samuti pookides ja pistokstega. Noored maarjakasepuukesed annavad ka kännuvõsu.

Sibul alustas Kagu-Eestisse tänaseks juba mitmehektarilise maarjakasekultuuri rajamist ligi kümme aastat tagasi.

"Tahtsin ise veenduda, kuidas puude areng kulgeb, milline hooldus on hädavajalik. Nüüd toimib mu maarjakaasik kui praktikabaas, seltsi õppepäevadel saavad ka algajad teadmisi omandada ja kogemusi vahetada," kõneleb ta.

Kümneaastased maarjakased on 5-6 meetrit pikad. Mida aasta edasi, seda vilkamaks nende kasv muutub, sest puu juurekava areneb. Istutusjärgsel aastal võib taim kõrguda vaid mõni sentimeeter. Kasv oleneb ka pinnase ettevalmistusest.

Põld tuleb umbrohust puhtaks teha, sest muidu tekib taimede juurkonkurents ning maarjakase juurekava väljaarenemine võib aega võtta ja esialgu puud lihtsalt kiratsevad.

Juba esimesel aastal peab vajadusel taimi laasima, et neile vormi anda, sest maarjakaasikust saadav tulu sõltub põhilisest kirimustrilise oksavaba ja sirgevineeripaku müügist.

Karjala kask ehk maarjakask (Betula pendula var. carelica) on mustrilise puidutekstuuriga kidurakasvulise arukase haruldane teisend, mis kasvab Läänemere piirkonnas, Kesk-Euroopas ning Valgevenes.

Soomes ja Eestis leidub maarjakaske inimese mõjustatud aladel, mitte põlismetsades. Kasvu ja tüvevormilt võib maarjakask olla küllaltki kitsavõraline hästi laasunud ühetüveline kõrge puu või jässakaks õunapuu taolise võraga ning tugevate laiuvate okstega. Mõnikord võib ta esineda ka põõsataolise puuna. Tüvel ja okstel esinevad teatud vahedega mitmesuguse kujuga sõlmjad paksendid või puhetised.

Maarjakase kiuline, tihe ja raskesti lõhestatav puit on väga vastupidav, kuivades ta ei pragune. Maarjakase aastarõngad on lainjad või kurrulised. Puitu hinnatakse nii tema tugevuse, kui kauni kirimustri pärast.

Sõltuvalt mullastikust, saavutavad kultuuris kasvanud maarjakased raieküpsuse 35-40aastaselt, kusjuures tänapäeval võib ühe väärispuu puidu eest saada 40 000 krooni.

Mida rohkem muhke puu tüvel leidub (muhkude vahel mustreid ei ole või on hõredalt), seda tõenäolisemalt on ka puit kaunima mustriga.

Eesti Maarjakase Seltsi andmeil on viimase kümne aasta jooksul Virumaale, Läänemaale ja Lõuna-Eestisse rajatud ligi 400 hektarit maarjakaasikuid.

Autor: Tiina Kolk