Majandust on parem mitte reguleerida

Esmaspäeval avaldatud majanduskasvu numbrid kinnitasid ametlikult, et 2006. aasta oli kiireima majanduskasvuga aasta pärast taasiseseisvumist ning ilmselt kogu Eesti ajaloos üldse. Majanduskasvu langemine alla 11 protsendi neljandas kvartalis viitab sellele, et kohal on ka esimesed märgid stabiliseerumisest, mida kinnitas ka Eesti Pank möödunud nädalal.

Jumalale tänu, et ei valitsus ega keskpank võtnud kuulda erinevatest suundadest kostnud hädakisa ning hakanud kiiresti riigi majandust jahutama. Senine kogemus, vähemalt Eestis, on näidanud, et institutsionaalsed sammud majanduse reguleerimiseks on nii ebaõigelt ajastatud kui ka ebaadekvaatsed. Aga põhjus selleks on väga lihtne. Eestis pole institutsiooni, kes suudaks teha piisava täpsusega makromajanduslikke prognoose, aga tulevikku suunatud otsuste tegemiste adekvaatsuse aluseks on just ennustused.

Postimees avaldab iga aasta alguses ülevaate erinevate institutsioonide majandusprognooside kohta. Nii tehti seda ka 2006. aastaks ning paraku oli kõik prognoosid karjuvalt ebatäpsed, mille põhjal majanduse jahutamise otsuste tegemine oleks olnud kuritegu. Nii ennustas majanduskasvu õhkõrna kiirenemist ainsana Sampo Pank. Kõik teised, kaasa arvatud keskpank ja rahandusministeerium, ennustasid aeglustumist 6,4 (SEB) kuni 8 (EKI) protsendini. Tõsi, kõige täpsem oli tegelikult Äripäev, kes kaks kuud varem ilmunud erilehes ennustas 2006. aastaks kahekohalist majanduskasvu kiirust.

Täpselt samamoodi ei suutnud mitte ükski analüütik ennustada inflatsiooni kiirenemist - enamik vastanutest pakkus, et see jääb 3,5 protsendi tasemele.

Iga vähegi majanduses orienteeruv inimene teab, et tänased otsused mõjuvad majandusele viivisega (vaid majandusminister kuulutas hiljuti, et kiire majanduskasv sai alguse tema ametisseastumise päeval). Kui me ei oska prognoosida sündmusi isegi status quo säilimisel, mida siis oodata lähtetingimuste muutmisel.