Küsimus sõitjatele - kui realistlik siis mäng on?

Artikkel

- Uudised
- ÄP fototoimetus
- 19. märts 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Küsimus sõitjatele - kui realistlik siis mäng on?
Rallimängus on hästi tähtis kõik seaded väga paika saada. Alguses keerasime asjad paigast. Kui mängu jälle korda saime, olid auto reaktsioon ja käitumine ausalt öeldes päris head.
Füüsika on õige, aga mingil hetkel tekib vajadus tajuda tagumikuga libisemisi, eriti just suurtel kiirustel.
Ainuke asi, millest ma aru ei saanud, oli kaardilugeja funktsioon. Kiirust oli jube keeruline kaardilugeja jutu järgi seada. Võib-olla olen mina rumal, mine sa tea.
Gran Turismot peaks pikemalt mängima. Graafika ja heli olid sel väga head. Ma pole ringrajal muidu palju sõitnud, kuid tundub, et omas nišis on GT4 rohkem arenenud kui WRC 2005 rallimäng .
Ringrajamängude kogemus on realistlikum.
Graafika on oluline. On vaja näha kurve ette ning kui pilt on säbrune, on raske hinnata, mida järgmises kurvis teha.
Rallis rada õppima ei pea, aga vajalikku mõtlemist on mänguga võimalik õppida küll. Loogikat saab, aga tunnetust mitte.
Sõiduoskus sõltub ikka tagumikust.
Paar korda kuus võiks ikka mängida, loogika arendamine ei oleks üldse paha.
Erinevatel mängudel tundusid osa asju väga realistlikud. Füüsika tundus paigas olevat. Kui suure autoga pidurdasin, siis auto hakkas ujuma, nagu peab.
Peamine on, jah, see, et ei ole taguotsa tunnetust. Kui selle juurde saaks, oleks päris hea. Eks rool põhimõtteliselt oli õige. Osa asju oli võib-olla ülevõimendatud, aga mängus saab rooli tagasisidet rohkem jälgida. Päriselt on muid tundeid ja jõude rohkem.
Rada saab õppida, saab teada, et kurv läheb vasakule või paremale, kuid puudu jääb väga oluline osa - kiirendused. Need kõik peaks jääma keha mällu. Nii ei õnnestu, et mängus teed raja selgeks ja siis lähed kohe päris rada sõitma.
Vihmasõidul tekivad ka veevoolamise kohad, loigud - seda mängust ei õpi.
Esimene sõit Nürnburgil oli kõige lähemal realistlikule, realistlik kohe kindlasti mitte, minu arust on puudu kõige olulisem komponent - taguotsa tunnetus.
Päris see igal juhul ei ole.
Mingisuguse tunde mäng ehk annab, aga kohaneda on vaja kindlasti mängu loogikaga. Rooliga on igal juhul parem kui arvutiklahvidega.
Usutavad on kindlasti pilt ja rooli tunnetus, kui hästi seadistada. Aru ei saanud paraku veel mängust. Tööd peaks mängus tegema, et hakata seadistama rehvi segusid ja muud.
Minul jäi kõige rohkem puudu tooli tunnetusest. Selle tagasiside puudumine ringrajal, kus pidamine on väga hea ning hoiad end nii paljude punktidega auto vastas kui võimalik, et tunnetada kehaga, millal mida teha on nadi.
Uskumatu on siiski minu jaoks, kui lähedale reaalsusele mäng toodud on.
Asfaldil käitub auto nagu päriselt, seni kuni libisema hakkab. Püüdmine on raskem kui tegelikkuses, vähemalt minu jaoks.
Kiirendused ja juhitavus olid minu autole - millega ka päriselt sõidan - väga lähedal.
Autor: ÄP
Hetkel kuum