Naise keha: ideaalina läbi ajastute

Martin Hanson 30. märts 2007, 00:00

Naise keha iluideaali vaheldumise mehhanismid jäävad a priori salapäraseks isegi parimatele esteetikutele või semiootika alustalasid tundvatele tabelipeadele. Naiste pärast on tapetud, röögitud, nutetud, ronitud Kuule ning alustatud maailmasõdu. Kõike seda nimetatakse mehe ego rahuldusvajaduseks, kuid lõppeks teeb mees asju vaid sellepärast, et kellegagi hiljem voodis püherdada oleks.

Niisiis peavad naiskeha juures olema mingid kindlapiirilised ja fundamentaalsed põhijooned, mis keha iseloomustavad, ajamaks meest piisavalt pöördesse, et virutada oma parimale sõbrale nuga kõrri ning vaadata tema viimseid spasme.

Ajalugu keerutab kehaideaali nagu tainast kastrulis, muutes vormiideaali täielikult iga mõnekümne aasta tagant. Alustades primaatidest, kelle hellus jagati hoobiga pähe ning kergepärase vägistamistaktikaga. Võib arvata, et naiseideaal piirdus toona ahjuga, kuhu järglane küpsema panna. Samas - mida aeg edasi - hakkas muutuma ka arusaam, milline peab naine olema. Suur, tugevate jalgade ning korraliku puusaga, et suudaks järglasi ilmale tuua ning suurema tuulega minema ei lendaks. Ei mingit ilunõudlust, puhas praktilisus.

Bütsants ning Vana-Kreeka tõid sellele vaheldust. Naiseideaal muutus, kõhnunes ning naiselikkus sai tähtsama koha emalikkuse ees. Kui vaadata Vana-Kreeka skulptuure, siis naised on peenikesed, saledad, kuid vormiliselt naturaalsed, väikeste vigadega.

Sakraalne kunst muidugi jätkas suurekondilise ja paljunemisvõimelise naispildi maalimist. Kuju hakkas võtma aga piht, enam ei olnud naised kirvega raiutud ühtlase büstiga, vaid kerged kumerused andsid juba kergelt mõista puusade olemasolust.

Kui keerame aega sajand sajandi järel edasi, näeme, et naiseideaal laveeris pidevalt paksukese ja veel paksema vahel. Oluline oli jõukust väljendav lopsakus ja head äraolemist näitav pekirant.

Siis saabus aga ootamatult 17. sajand. Lõpuks nägi kohustus ette korsetti ning pihta, millest suurema kämblaga korvpallur saab nagu hantlist haarata. Rõhutati suurekaarelist puusa ning büsti, mida meetritega mõõta. Ühesõnaga jõudis kohale liivakella ajastu.

Aja nihkudes muutus korsett seksikast aksessuaarist riideesemeks, milleta naine kodust ei lahkunud. Kokkutõmmatud keskkoht oli staatuse sümbol, moes oli poisilikkus ning rõhutatud kaardus keha. Naiste keha hakkas meenutama liivakella rohkem kui naturaalselt võimalik.

Rubenslikest lopsakustest tüdinud naised võtsid väga tõsiselt kõiksugu uuenduslikke soovitusi kaalualandamiseks ning vormilise täiuse esiletoomiseks. Millist agooniat pidid taluma naised, kes sõid vatti või ajasid endale sisse kilodega vahustatud munavalget ning tõmbasid korsettidega hinge kinni! Ilul on hind.

Põhjendades liivakellakujuliste naiste võidukäiku kuni 90ndate ajuvabale põikele rinnatute ja puusatute modellide juurde ning täna taas moodi mineva dollypartonliku kehani, võiks argumendiks olla ehk kuldlõike kontseptsioon. Tegemist on konstandiga, millega saab põhjendada pea kõike looduses olevat, alustades päevalilleseemnete spiraalsest paigutusest kuni karihiirte paaritumistsükliteni.

Inimkeha kuldlõikeline vorm on järelikult naisekeha puhul liivakell, mis on nii sügavalt looduse algkoodi sisse kirjutatud, et evolutsioon pole seda muuta suutnud.

Varjutüdruku kontseptsioon on pärit 60ndate aastate romantilisest futurismist ning põhiprintsiibina lähtub teesist, et igal inimesel on asjadest mingi kindel nägemus ning arusaam. Varjutüdruk on iga mehe naisideaal, tema ükssarvik, kelle poole püüelda. Varjutüdruk on alati ilma näota ning kindlate pikkus- ja kaalumõõtmeteta. Kui ta saab näo, haihtub unistus ning ideaal kaob. Üldjoontes kujutatakse naiseideaali mingi ebamaise udukogu tasandil.

Varjutüdruku kirjeldused tõid selgelt välja, et olgugi meeste mõtted ja seksuaalfantaasiad vahel sadistlikult ausad, siis lõpuks "ajab pöördesse" ikkagi peenikese pihaga naine. Ühendriikides läbi viidud uuring rõhutas, et viimase 40 aasta jooksul on muutunud meeste ihalus eri vormide vastu. 60ndate ihalusobjektiks olid jalad, 70ndatel liikus fookus ülespoole (füsioloogiliselt järgmise objekti juurde), 80ndate aastate kunstpommiihalus kirgastus meeletus kires rindade järele ja 90ndatel jagus rambivalgust vaid piitspeenikestele modelli tüüpi neidudele. Ainuke asi, mis on ajast aega jäänud samaks, on kõhn piht. Olgu sul suured rinnad ja väike tagumik või vastupidi, kuid vormitäius sünnib vaid konkreetselt hoomatava keskkoha pärast. Ja see ajab mehed hulluks. Ei ole olemas liiga laia puusa, liiga suuri rindu, liiga pikki jalgu ega kindlasti mitte liiga kitsast pihta.

Psühhoanalüütiliselt peaks lähenema probleemile aga freudistliku dogmade süsteemi järgi ning nimetama alateadlikkusest tulenevat iha kindlaformaadilise kehavormi järele seotuks näiteks nartsissismiga, mis on põhjustanud liigsest emaarmastusest sündiva konstantkujutelma, et naine peab olema võimeline sünnitama kümme last ning selle kõrvalt kodu kraamima ning peret toitma. Emalt pojale kanduv arusaam loobki nõiaringi, mis pidevalt pikeneb ning annab edasi samaprintsiibilist naisideaali. Kes teab, äkki ongi kõiges ikkagi süüdi emad, kes oma poegi liiga kaua poputavad. Edasine on aga alateadlik vere kandumine ühest elundist teise vormitäiuse silmamisel.

Filmikunsti kaudu popkultuuri ning sealt edasi laiemale ringile hakkas naiseideaali mudelit propageerima tagumikuga vänderdav, kuid imearmsa keskkohaga itaallanna Sophia Loren, kes on tänini liivakella elav kehastus. Kõik tahtsid olla tema moodi, lopsaka tagumikuga ning rinnakad. Kunagi ei lähe meelest tema kõnnak kultusfilmist "Abielu itaalia moodi". Meestele meeldis ja ideaal levis.

Alateadlik visioon, milline naine peab olema, on lõpuks vormi poolest esile manatud, kõikidele mõelda, vaadata ning nautida.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing