Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Naljapäevi peaks juurde tegema
Noh, räägi midagi naljakat! Nii on ilmselt öeldud paljudele ja need ka teavad, et ülesanne ei ole kergete killast. Nii on ka lõbus päev 1. aprill paljudele suur pingutus ning mõtlemine, kuidas sõpru vimkaga nii üllatada, et sellest hoopis tüli ei tõuseks. Mina olen ise juba loobunud ja rõõmustan lihtsalt kaasa, kui keegi mu haneks tõmbab - ikkagi meeles on peetud! Kui näen, et keegi järsku minu poole piiluma hakkab, siis valdab mind meeldiv tunne, et kohe tuleb nali. Püüan siis mitte ringi vaadata, et kaval nipp minu peaga keerutamise tõttu lörri ei läheks.
Aga mis oleks, kui iga päev oleks selline? Nagu klounidel! Teed nalja ning keegi ei arva, et sa ei ole tõsiseltvõetav inimene. Naerad poliitiku rumala jutu peale ning seegi ei ole halb toon ning järgmises lehes ei ilmu vastukaja, et tegemist oli tellimustööga. Vabaduse platsis seisaksid miimid ja klounid kastidel ja liigutaks ennast ainult siis, kui neile kommi pakkuda või noh, kas või raha. Selline maailm oleks kena, täis tervendavat huumorit ja naeru. Ma ise olen siin mõelnud, et ma teeks küll vahel nalja. Kui oleks neid päevi rohkem kui vaid üks aastas. Kui neid oleks näiteks iga nädal paar tükki.
Praegune maailm on täis küll naeruväärset, kuid rõõmu ennast on vähevõitu.