Subbi

Idee anda välja teatmeteoselaadne raamat silmapaistva maalikunstniku elust ja loomingust hõõgus ammu tuha all. Esimese katsetusena nägi ilmavalgust 2004. aastal Olev Subbi kunstikataloog "Pühapäev", kuid alles läinud kevadel soostus Olev Subbi mahukama teose mõttega ja töö algas. Oma meeskonda kutsus kirjastaja ja Subbi lähedane sõber Enn Kunila tunnustatud raamatukujundaja Tiit Jürna ja Eero Epneri.

"Subbi" on muljetavaldav teos. Lisaks huvitavale sisule (intervjuu kunstnikuga, maalide täielik kataloog, essee kunstniku loomingust) on 300-leheküljelise raamatu valmimisel rakendatud eesrindlikke trükitehnilisi võtteid ja kvaliteetseid materjale. Raamatu kujundus pälvis aga 2006. aasta raamatukonkursil "25 kaunimat raamatut" diplomi.

Tiit Jürna lähtus enda sõnul kunstniku abstraktsete maalide värvidest ja kontrastidest, otsustades neist inspireerituna luua ka monograafia kujunduse. Musti lehekülgi rakendas Jürna raamatu üldise rütmi huvides. Tema sõnul oli seda tööd tore teha, sest ta võis kasutada parimat paberit ja proovida uudseid, ent töömahukaid trükietappe (näiteks iga kunstiteose repro lakkimist). Palju tunde veetis trükikojas ka kunstnik Subbi, kes korrigeeris maalireprode värvilahendusi, et iga raamatusse trükitav pilt vastaks originaalile.

Raamatu raami moodustavad kaks teksti: intervjuu kunstnikuga ning Eero Epneri essee. Raamatu alguses olevas köitvas jutuajamises ei pane Olev Subbi kõike siiski sõnadesse, osa välja ütlemata seisukohti näeb lugeja raamatu kataloogiosas - tema piltides. Lõpuosas avaldatud Epneri filosoofilise koega tekst Olev Subbist on nauditav ka korduvalt lugedes. Paremini oleks niisugust esseed keeruline komponeerida.

Muljetavaldav on albumi kataloogiosa teose lõpus, mis hõlmab kunstniku kõik teosed koos enamiku tööde reprodega. 1962. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud mehel on täpne ülevaade kogu oma portree-, akti- ja loodusmaalidest, natüürmortidest ning nende saatusest. Tema aastakümnete pikkusel kunstiteel on vaid üksikud "augud", kus puuduvad fotod. Pole midagi imestada, Subbi on stiilne perfektsionist. Tema meeldivas ateljees valitseb ülim puhtus ja kord nagu ladina köögis, sealses miljöös pole jälgegi boheemlusest ja niinimetatud inspireerivast segadusest, kommenteerib Kunila.

Kirjastaja Enn Kunila ja kunstnik Olev Subbi viis kokku loomulikult kunst. "Hindan head, asjatundlikku nõuannet valikute tegemisel ning siinkohal suurim kummardus maestro Olev Subbile, kellega mul on olnud pikaajaline ja minu jaoks äärmiselt rikastav sõprussuhe. Tema osa minu kunstikogu kujundamisel on olnud hindamatu," tunnustab Liviko nõukogu esimees Enn Kunila. Ka Kumu kunstimuuseumi direktor Sirje Helme meenutab Olev Subbit kui teejuhti: "Kui olin lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena, oli mul tollele ajale vastav haridus, mis kattis natuke ajalugu ja kunstiajalugu, puudus aga oskus ja kogemus "lugeda" konkreetset kunstiteost. Igal ajastul on oma koodid, oma väärtushinnangud, mille järgi teos (üldreeglina) luuakse. Just selles õppimise vajaduses ja siiras kahtluses, et paljud inimesed vajavad samuti abi, palusin ükskord Olev Subbi endaga Eesti Kunstimuuseumi. Jalutasime Eesti sõjaeelse kunsti ekspositsiooni saalides ühe maali juurest teise juurde, ja ma kuulasin. Seda, kuidas näeb kunstniku silm. Seda, kuidas kunstniku jaoks on paljud asjad teisiti kui vaataja jaoks. Seda, kuidas professionaalne tehnikate tundmine muudab töö millekski selliseks, mida on kõrvaltvaatajal raske aduda. Tagantjärele mõeldes - ma kuulasin seda, millest tänaseks salakeel on saanud. Ma olen tänu nendele vestlustele mõndagi õppinud."

"Nähtud vaev tasus end ära. Raamat tuli igati mehe vääriline," tunnustab Enn Kunila "Subbi" albumi teinud meeskonna tööd.

Nüüd on algus tehtud, aga Eesti kunstiloos on veel palju nimekaid autoreid, kelle looming vääriks samatasemelist, kaunist ja sisukat monograafiat.

TV3 saate "Kes tahab saada miljonäriks?" küsimuse peale, kes kunstnikest tähistas 7. märtsil 2007 oma 77. sünnipäeva, sai Olev Subbit palju nooremaks pidanud vastaja sõbra käest teada, et õige variant on siiski Subbi.

Maalijad ei vaja eritreeningut nagu muusikainterpreedid või sportlased. Maalikunstnik lihtsalt elab ning mida rikkalikum ja loomulikum tema elu on, seda kergem on tal oma tööd teha.

Aga vahel, kui pole kaua maalinud, on esialgu kuidagi raske - sellesse maailma sisselamine võtab aega.

Minu esimesed õlivärvimaalid pärinevad kuueteistkümnendast eluaastast. Ühel mu sõbral olid isast järelejäänud värvid ja nendega tegin ma oma esimese pildi. Hiljem andis meie joonistusõpetaja ja kunstiringi juhendaja Nigul Espe oma värve kasutada. Need kokkupuuted maalikunsti tõeliste materjalidega olid vahvad. Ja siis oli päris selge, et ma olin elukutse valinud.

Ühe sõbraga oleme 60 aastat koos tennist mänginud. Me ei tee seda kehakultuuri eesmärgil, meile meeldib mängida heas seltskonnas huvitavat mängu, mille taktika ja tehnika on nii haaravad, et nendega võid lõpmatuseni tegelda.

Pealegi meenutab mäng alati kauneid ammumöödunud aegu.

Kui noorem olin, lugesin rohkem proosat - praegu enam luulet. Sellepärast, et luules tähendab üks tähemärk tunduvalt rohkem kui proosas. Kõik, mida kirjanik öelda tahab, tuleb palju väiksemate ridade arvuga kätte. Luule on kõige ratsionaalsem tekst - palju informatsiooni väiksema tähemärkide arvuga. Kõlab väga kuivalt, aga iseloomustab täpselt luulet, nii Underit kui ka Alverit.

See võib olla tingitud sellest, et niisugune maalimine on muutunud rariteediks ja siis tekib ka nõudlus. Paljud on siiski kasvanud üles traditsioonilise kunsti mõistmise baasil ning need inimesed tahavad näha värvilist maali nii, nagu mina ja paljud mu kolleegid seda mõistavad.

Investeerimine on õigesti valitud piltide ostmine, mille hind tõuseb kiiremini kui raha väärtus langeb. See vajab asjatundlikkust või hea eksperdi abi.

On ka kogujaid, kes koguvad kunsti nagu marke. Neile on tähtis, et need ja need autorid oleks kogus esindatud. See on kindlasti kulukas hobi.

Kunsti kogumist sooviga luua pilt mõnest kunstivoolust või ajastust või sooviga saada võimalikult hea ülevaade mõne maa kunstist tuleb vaadelda kindlasti kui metseenlust. See on sisuliselt see, millega tegelevad ka muuseumid, ja tihti sellised kunstikogud satuvad tervikuna muuseumitesse.

Kindlasti on minu töid Eesti Kunstimuuseumis, Tartu kunstimuuseumis, Tretjakovi galeriis, Volgogradi kunstimuuseumis, Amuuri-äärse Komsomolski kunstimuuseumis, Ludwig Museumis Saksamaal ja võib-olla veel mõnes muuseumis, mille kohta ei ole täpseid andmeid. Ma eelistan nii oma kui ka kolleegide isikunäitusi, neid on lihtsalt kergem vaadata.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk