Uudised
3. aprill 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Keskaegsel peol tõi oksendamine karistuse

Nii näiteks oli üldlevinud etiketinõue, et vennaskonna jootudele tulles tuli oma relvad vanema ehk oldermanni kätte hoiule anda, et ei sigineks kiusatust kedagi mõõgaga ribide vahelt kõditada või midagi muud vägivaldset ette võtta.

Nõndasamuti oli ette nähtud, et pärast peo lõppu ei tohtinud kedagi tänavale luurama jääda, et arveid klaarida. Kehtisid kindlad trahvimäärad "pahade sõnade ütlemise", omaalgatusliku laulujoru ajamise, riiete katkirebimise, kõrvakiilude, muhkude, haavade ehk obaduste jagamisel "siniste" ja "punaste" kahjustuste tekitamise eest.

Koguni Lübecki linnaõiguse Tallinna koodeksis aastast 1282 oli ette nähtud, mitu marka hõbedas tuleb trahvi maksta, kui üks hoogusattunud raehärra teisele "sa igavene hoorapoeg" ütleb.

Voorimeeste põhikirjas olid normeeritud koguni peo ajal oksendamine ja püksi pissimine, laamendamisest rääkimata.

Viimase juhtumisel pidi patune pandama rahunema tühja õllevaadi alla koos oma joogiriistaga. Järgmisel peol pidi süüdlane oma nurjatuse lunastama poole vaadi õllega ühiseks ärajoomiseks.

Lisaks rahatrahvile ja õllele oli katoliku ajal levinud ka vahatrahv. Sellest sai tellida küünlaid tsunfti või gildi altarile koguduse- või kloostrikirikus, et preestrid hea lunatasu eest paluksid Kõigevägevamalt endalt andeks asjaomaste isikute patud.

Milleks ise ülemäärase kahetsemisega vaeva näha, kui palvetamiseks olid professionaalid, kelle kohustuste hulka kuulus ka pattude andeksandmine? Inimene on ju teadagi nõrk ja ekslik.

Kui hobune komistab neljal jalal, siis pole imeks panna, kui inimene omal kahel koperdama tikub.

Lihavõttepühapäev kui kõige tähtsam kirikupüha tõi Issanda kiitmise kõrval kaasa ka suurejoonelised sööma- ja joomapeod - nii maal kui ka linnas.

"Vennad peavad kokku tulema, vaadi õlut ära jooma ja laulma, et Jeesus Kristus on üles tõusnud," seisis Tallinna kaupmeeste skraas ehk põhikirjas seoses lihavõttepühadega juba XV sajandil.

Äratab tähelepanu, et õlu on enne mainitud kui Kristus. Teada on, et keskaegse Tallinna ärieliiti koondanud Suurgildi saalis kullatud-hõbetatud nikerdkaunistustega puitpinkidel peesitanud kaubasaksad õlle manustamist, olgu põhjus missugune, ikka täie tõsidusega võtsid.

Sageli tulnud pidude ajal saali kivipõrandale heinu raputada, et õllest libedaks muutunud pael käies või tantsides mitte käpuli kukkuda.

Endale võetud privileegi kohaselt tohtisid üksnes Suurgildi kaupmehed kuuluda linna Pruulikompaniisse, millel oli ainuõigus õlle valmistamisel müügiks.

Ühisjootude rituaale peeti väga tähtsaks gildide ja tsunftide ametivendluse säilitamisel. Keegi ei tohtinud põhjuseta puududa, muidu tuli maksta trahvi. Arvukad reeglid reguleerisid käitumist ja etiketti avalikel jootudel. Kehtestatud olid kindlad trahvid nende rikkumise eest. Jootudele võeti kaasa ka gildi- ehk tsunftiõed, see tähendab abikaasad.

Püüdu joote väärikalt ja kaunilt korraldada tõendavad meie päevini säilinud arvukad vanad puust, tinast ja hõbedast joogiriistad - peekrid, kannud ja pokaalid.

Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi valduses on neid niihästi kaupmeeste Suurgildilt ja Mustpeade vennaskonnalt, aga samuti käsitööliste Toomgildi, Kanuti ja Olevi gildi pärandist.

Kevadpühad on vanadest kreeklastest peale ikka mitmes tsüklis ja lainena käinud. Nii on see meiegi kiriku- ja rahvakommetes.

Ent keskseks kevadpidustuste ajaks on ikka see nädal olnud, mida ilmalikus kõnepruugis lihavõteteks kutsutakse, aga kirikukirjades Jeesus Kristuse ülestõusmispühadeks nimetatakse.

Ülestõusmispüha on liikuv püha, mis sõltub paasapühade täiskuust, langedes ajavahemikku 21. märtsi ja 25. aprilli vahel. Tänavu on see 1. kuni 8. aprillini. kirikurahval lisaks järelpüha 9. aprillil. Seda nädalat nimetatakse ka Jeesus Kristuse kannatusnädalaks, suureks nädalaks ehk vaikseks nädalaks.

Suure nädala reedel löödud Jeesus risti ja temast saanud Kristus, ristilöödu, aga kolmandamal päeval tõusnud tema jälle surnust üles. Kuigi meil on kirik riigist lahutatud, on ometi meiegi ilmalikus kalendris töövaba riigipühana tähistatud suur reede (6. aprill).

Autor: Jüri Kuuskemaa