Laine Jänes pääses ametiketi kammitsaist

Võiks arvata, et kui Laine Jänesest sai Tartu linnapea, siis oli ta sunnitud oma riidekapi sisu revideerima. Tegelikult toimus revisjon varem: kui Eesti Muusikaakadeemia Tartu filiaali juhatajast sai Vanemuise kontserdimaja direktor. Laine täditütar Ruth Rehme-Rähni, kes juhtumisi on Vanemuises rätsep, õmbles siis talle sinise pükskostüümi, mida Laine kandis pea kõigil olulisematel üritustel. "Seda kostüümi ma nimetasin oma direktorivormiks, kandsin seda kontserdimaja juhtides nii palju," naerab Laine.

Toonane kostüüm on mitmes mõttes Lainele iseloomulik. Esiteks värv: sinine on Laine lemmik ja siniseid kostüüme on tal olnud nüüdseks tükki kümme kindlasti. Teiseks on pükskostüüm Laine kindel eelistus. Ja kolmandaks krae: kuna vastsel kultuuriministril on ilus pikk kael ja kena poisipea, meeldivad talle väikesed püstkraed, mis kaela esile toovad. Pealegi kandsid just selliseid kraesid aadlikud.

Volangid, pitsid ja sitsid-satsid pole Laine stiil. "Oma naiselikkust ma ei pelga, aga see on minus olemas niikuinii ja eraldi rõhutamist ei vaja," ütleb ta. Klassikalisi kostüüme, millega teda Tartu linnapeana kõige sagedamini nägime, pole amet peale sundinud, vaid ongi talle iseloomulikud. Paar korda on Laine leidnud moeajakirjast mõne ekstravagantsema lõike ja lasknud selle järgi endale midagi õmmelda, viimati näiteks rüüsilise kraega jaki. "Need asjad on seisma jäänud," tunnistab ta. "Ei ole need rüüsid mulle omased."

Kui Laine poleks tippjuht, siis ilmselt kannaks ta rohkem teksaseid. Neid on tal kodus kapis virnade viisi, mitut värvi ja igas pikkuses.

Juba loomult klassikalise lõike pooldaja, piiras linnapea ametikett Laine stiili veelgi. "Kett on tehtud mehele ja kui linnapeaks juhtub naine, siis ei saa ametiketti kandes ülinaiselikult riietuda," selgitab Laine, kes ise pidi ketti natuke lühemaks tegema.

Esimesel aastal, kui Laine oli linnapea, kandis ta presidendi vastuvõtul väga kaunist valge siiluga musta kleiti, mis oli ametiketile taustaks nagu loodud. Tegelikult pidi kleit tulema algul hoopis teistsugune: pidulikum, paljaste õlgadega. "Poole õmblemise peal selgus, et mul tuleb ametiketti kanda ja stilist Jana Einard soovitas siis kleidile jakk peale teha," meenutab Laine. Eelmisel aastal oli lisaks temale ametiketi kandjate seas veel ka kunstiakadeemia vastne rektor Signe Kivi. "Vaatasin huviga, kuidas temal oli kleit ja kett kokku sobitatud," tunnistab Laine ja lisab, et tegelikult tuleb arvamus, et ametiketti ei sobi paljal nahal kanda, meie suurest traditsioonitruudusest: "Olen vaadanud, et mujal maailmas kannavad naised, kuninganna Sylvia näiteks, oma ametikette küll ka paljastatud õlgadega tualettide juures."

Laine tänavuse vastuvõtu kleidi tegi Vanemuise õmbleja Irina Medvedeva. Idee sai Laine Fashion TVst. Kleit on pühendatud Tartu lipule, mille värvid on valge ja punane. Et ametiketiga paremini sobiks, oli kleidil natuke ka hõbedast värvi.

Laine loeb näppude peal kokku, et üritusi, mis oma esinduslikkusega nõuavad linnapealt ametiketi kandmist, on aastas küll vaid neli-viis. Aga need on sellised sündmused, mis saavad alati palju tähelepanu ja millest ilmub palju fotosid.

Kuigi palju asju on Lainele õmmelnud Ruth Rehme-Rähni, on enamik tema garderoobist ostetud poest valmiskujul. Kultuuriminister ei põlga ära ka soodusmüüke. Oma rõivaid ostab Laine ikka Eestist, sest välisreisid on peamiselt tööreisid, kus tiheda programmi vahele poodlemist ei mahuta. "Ja ega ma lähekski, kui ka aega oleks, sest ma pole üldse suur šoppaja," lisab Laine. Eelistab ta kodumaist toodangut, eriti palju on kapis PTA asju. "Vahel on mul tunne, et ma olen nagu PTA modell, sest nende asjad nii hästi istuvad mulle," kiidab ta. "Olen lühikest kasvu, enamik pükse on mulle pikad, aga PTA omad istuvad nagu valatult!" Lainele meeldivad ka Bastioni riided, aga need meeldivad väga paljudele daamidele ja siis on suur oht, et seltskonnas on kellelgi veel sama kostüüm seljas.

Kellegi teisikuks osutumise ohu vältimiseks ja et ise värskem välja näha, ostab Laine rõivaid, mida saab omavahel kombineerida. Tartus on väike kogukond, ürituselt üritusele käivad enamasti samad inimesed, seega ei saa ühte kostüümi väga kaua kanda. Kuidas samade riietega uudne välja näha, selleks on Lainel mõned lihtsad nipid. Näiteks soovitab ta garderoobi lisaks kostüümidele varuda ka mõned eraldi ostetud püksid-seelikud ja mitu erinevat pintsakut. Praegu leidub tema kapis kolm paari musti pükse ja neli enam kantavat pintsakut: must, punane, erkroheline ja valge. Musta kostüümi - Laine muide ütleb "ülikond" - elavdamiseks aga on tal kümneid erisuguseid salle. Eriti praktiliseks hindab Laine neid reisidel: kohvrisse pakib ta tavaliselt ühe musta "ülikonna" ja mitu erinevat värvi salli ning näebki iga päev erinev välja.

Oma kostüüme Laine kergekäeliselt välja ei vaheta. Pigem vastupidi, kantud riietest loobumine on talle lausa probleem. "Kohutav, kuidas ma ei raatsi oma asju ära visata!" tunnistab ta. "Kui asi on lõplikult moest väljas, siis alles annan ta ära." Ühe aastaga Laine asjad kindlasti ei vanane.

Stilisti pole Laine igapäevaelus kasutanud. Selle asemel usaldab ta sõpru. Kuna sõbrad on Lainele öelnud, et must talle väga hästi sobib, siis kannabki ta palju musta. Veel peab Laine oma värvideks valget ja sinist.

Laine garderoobis on oma koht veel ühel erilisel kostüümil: see on tema koorijuhikostüüm. "Sellel on omad nõudmised, varrukad peavad olema piisavalt avarad, et käed ulataks liikuma, pluus ei tohi värvli vahelt välja tulla," selgitab Laine, miks see kostüüm eriline on. Siiani pole Laine loobunud oma dirigendikepist, tema juhtida on Tarmeko kammerkoor, mis tuleb kokku siis, kui paistab mõni esinemisvõimalus.

Lainel on kaks tütart, 21- ja 16aastane. "Vanema tütre garderoobist ma võib-olla laenakski üht-teist, aga tütre õnneks on ta minust paar numbrit väiksem," muigab Laine. "Noorema tütre stiil on aga hoopis teistsugune."

Lainel on oma stiil küllaltki väljakujunenud. Enamasti teab ta üsna hästi, mida ta tahab. Kui ta midagi õmblema tuleb, siis on tal ikka juba riie kaasas ja valmis mõeldud, mis ja kuidas. Ega meie maitse alati ei kattu, vahel vaidleme päris kõvasti. Aga kuna oleme sugulased ja suhtleme ka muidu palju, tülli me ei lähe.

Mina olen tegelikult meesterätsep. Kui Lainel on soov midagi naiselikumat saada, läheb ta teise õmbleja juurde. Aga ka siis arutame asja omavahel läbi, aitan tal proportsioonid paika panna.

Fotod: Indrek Susi, raul mee, Aivar Kullamaa, Kroonika