Tuult tiibadesse mesilasemadele!

Peagi 40aastaseks saava n-ö võitjate põlvkonna varjust hakkab välja tungima uus põlvkond, keda ei rahulda enam "võitjate" heaks töötamine. Seda näitavad viimase poole aasta jooksul toimunud pereheitmised mitmes investeerimispangas. Küllap on lahkuminekuid olnud ka väiksemates ettevõtetes, mis pole lihtsalt avalikku kajastamist leidnud.

Põlvkond, kes tuli tööturule koos turumajandusega, sai head töökohad paljuski kingituseks õige sünniaasta eest: mitte enam lapsed, mõnel isegi kõrgkool lõpetatud, aga sotsialistlikust mõtteviisist rikkumata. Kui tänased 30aastased mõned aastad hiljem kohale jõudsid, olid soojemad kohad juba jagatud. Paljud siirdusid mujale õnne otsima. Võitjate kahenädalasele juhtimiskoolitusele Londonis on neil nüüd vastu panna Harvardi diplom, suvisele muruniitmisele või raamatute müümisele USAs paariaastane erialane töökogemus rahvusvahelises korporatsioonis. Võiksime neid nimetada ehk kosmopoliitide põlvkonnaks? Nad on ambitsioonikad, täis tahtmist oma teadmisi ja oskusi rakendada ning saada selle eest vääriliselt tasutud. Nende ettekujutus väärilisest tasust lähtub välismaal töötatud aastatest ja välismaiste koostööpartnerite elustandardist, kellega nad ju päevast päeva suhtlevad.

Võitjad seevastu on varakapitalistlikust rassimisest veidike vaevatud ja ehk ka loorberitele pikutama jäänud. Nad loodavad, et ometi on saabunud aeg, kus saab ärist tagasi tõmbuda, golfi mängida, reisida ja kontoris käia peamiselt dividende jagamas.

Inimlikult on mõistetavad mõlema põlvkonna, nii 40- kui ka 30aastaste soovid. Ühed tahaks lõpuks ometi nautida 15aastase töö vilju, teised tahaks saada rohkem võimu ja raha, mis neile kui tegeliku töö tegijatele nende arvates õigusega kuulub. Laiemalt vaadates on ainult hea, kui nooremad vanematele kuklasse hingavad. Vanemad peavad mõtlema, kas pöörduda tagasi oravarattasse ja lüüa mässumeeleolude õhutajate seas kord majja. Või laiendada partnerite ringi ning ajada Kariibi merel tšillides vähemaga läbi.

Ühiskonnale on kasulikum, kui omanikke on rohkem. Omanik on motiveeritum ja kapital jaotub ühtlasemalt. Pealegi saavad pereheitmise järel vanasse firmasse alles jäänud rohkem vastutust ja võimalusi. Konkurents viib edasi.

Aga miks ma kirjutan sellest siin, naisteajakirjas Dilemma? Pereheitmise võimalused on suuremad intellektuaalsel kapitalil ehk töötajate ajudel põhinevates ettevõtetes, nagu advokaadibürood, igasugused nõustamis-, koolitus- ja raamatupidamisfirmad. Ettevõtet, mille peamine vara on töötajate teadmised ja oskused, on lihtsam nullist luua kui tootmisettevõtet, kus kõigepealt tuleb investeerida seadmetesse ja masinatesse. Aga kus meil töötab rohkem naisi, kas tehastes või koolituskeskustes? Nii et, lugeja, mõtle järele, võib-olla kuulud ka sina nende sekka, kes on oma ettevõtte suurim väärtus. Kas aga sinu tasu vastab panusele ja võim vastutusele?