Autoritaarne Venemaa kuumeneb valimiste eel

"Venemaa on muutunud poolautoritaarseks riigiks, mis tähendab, et ta võib opositsiooni alla suruda, kuid mitte hävitada. Kuid see annab opositsioonile üksnes jõudu juurde," iseloomustas Venemaa olukorda poliitikatehnoloogiate keskuse analüütik Aleksei Makarkin.

Valitsev režiim kardab kõige rohkem, et Venemaal hakkab toimuma midagi sellist nagu hiljuti Ukrainas, Gruusias, Kõrgõzstanis. Seetõttu ei taheta lasta opositsioonijõude tänavatele. Putini-vastased jõud on olemas, aga nad on killustatud ja ühiskonnas üksikuna üsnagi marginaalsed. Kremli jõuvõtted ergutavad neid ühinema.

Möödunud nädalavahetusel kutsusid oma pooldajaid rahumeelsele meeleavaldusele Moskvas ja Putini kodulinnas Peterburis nii opositsioonilise Teise Venemaa liider Garri Gasparov, ekspeaminister Mihhail Kasjanov kui ka äärmusliku natsionaalbolševike organisatsiooni juht Eduard Limonov. Nad kuulutasid, et ei taha elada Putini juhitavas politseiriigis. Moskvas oli 4000 meeleavaldajat laiali ajamas 9000 märulimiilitsa ning OMONi võitlejat. Nii suurte jõudude väljatoomisega väiksearvuliste liberaalide vastu näitab Venemaa tegelikku palet, mis muutub järjest rohkem Valgevene sarnaseks, leiavad analüütikud.

"Sellise meeletu jõu kasutamine on kriminaalakt ja põhiseaduse rikkumine ning see tõestab Kremli juhtide arulagedat paranoiat," ütles marsis osalenud ja kaua aega võimule lähedal olnud mees, president Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov.

Euroopa Liit mõistis Venemaa võimude käitumise selgelt hukka. "Sellise liialdatud jõu kasutamine on murettekitav ja sündmusi kajastada püüdvate meedia esindajate arreteerimine on lubamatu," ütles ELi eesistujariigi Saksamaa kantsleri pressiesindaja. "Ootame Venemaa valitsuselt selgitusi."

Vladimir Putin tõusis presidendi kohusetäitjaks 1999. aasta viimasel päeval, kui Boriss Jeltsin tagasi astus. 2000. ja 2004. aastal valiti ta ametisse tagasi. Võimulolekuga on ta kogunud endale seitsmekümneprotsendilise rahva toetuse. Ametlikult ei luba põhiseadus tal tuleval aastal enam uuesti kandideerida. Kuna ta aga on sisuliselt loonud oma kultuse ja jätnud kõikvõimalikud järeltulijad varju, siis tahaksid paljud tema jätkamist, kartes sündmuste väljumist kontrolli alt.

Seni on Putin lubanud ameti üle anda oma soosikule, kelle rahvas tema suurt populaarsust arvestades sõnakuulelikult heaks kiidab. Enne seda peetavatel parlamendivalimistel loodavad Putini pooldajad võtta duuma taas oma kontrolli alla. Et põhipartei Ühtne Venemaa ei suuda seda ülesannet ilmselt täita, luuakse selle kõrvale häältepüüdjaks teine erakond Õiglane Venemaa.

Putin pole teinud midagi, et välja juurida riigiaparaadis vohavat korruptsiooni ning on edutanud võtmepositsioonidele endised kolleegid KGBst ja Peterburi linnavalitsusest.

Oma võimuperioodi algul päästis Putin valla teise ja väga verise Tšetšeenia sõja, mis aitas tal koguda populaarsust kodumaal. Sõja lõpetamiseks astus president Putin riskantse sammu. Tema otsesel toetusel valiti kuu aega tagasi Tšetšeenia presidendiks Ramzan Kadõrov.

Kadõrovi vastu on paljud julgeolekuteenistuses FSBs ja ka Moskva võimuladvikus. 30aastane Kadõrov on osalenud sõjas iseseisvuslaste poolel ja tema eraarmee on väidetavalt tegutsenud väga jõhkralt ja veriselt. Selle üks põhiuurijaid ajakirjanik Anna Politkovskaja tapeti.

Kadõrovi edutamisega on Putin andnud võimu ühe klanni kätte. Pole kahtlust, et see tekitab paksu verd nii Tšetšeenias kui ka Moskvas, eriti kui Putin peaks võimult lahkuma.

President Putini ajal on strateegilised majandusharud allutatud järjekindalt riigi kontrollile. Eelkõige kehtib see nafta- ja gaasitööstuse kohta, mis on peamine eksporditulude andja.

Jukose ja Sibnefti ülevõtmine Gazpromi ja Rosnefti poolt on teada. Alles üleeile kirjutas Putin alla naftatorujuht-memonopolide Transneft ja Transnefteprodukt ühendamise määrusele. Riigile jääb ühisfirmas 75%.

Venemaa majanduskasv on kuue protsendi tasemel, mullu voolas riiki sisse otseseid välisinvesteeringuid ligi 50 miljardit dollarit. Nagu üleminekumajandustele omane, kasvavad kiiresti palgad ning inimeste laenuvõtt. Inflatsioon on alanev, kuid ikkagi 8-9% tasemel.

Venemaa ihkab väga pääseda tuleval aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ja loodab läbirääkimised tänavu lõpetada. Kuid suhete jahenemine USAga, eriti pärast Putini kriitilist Müncheni kõnet ja vastuseisu USA raketikilbile, on muutnud USA hoiaku Venemaa suhtes jäigemaks. USA kaubandusläbirääkija Susan Schwab ütles eelmisel nädalal, et Venemaa ei ole WTOks valmis. Ka äsja avaldatud USA välisministeeriumi välispoliitika strateegia plaanis aastaiks 2007-2012 ennustatakse USA-Vene suhetes pingete kasvu. Kindlasti ei jäta see mõju avaldamata USA jt lääneriikide firmade investeeringutele Venemaal.