Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Turvalisusega ei konkureerita
Arvestades internetikuritegevuse kasvu, võib juhtuda, et peame e-riikidest ja internetipankadest varsti üldse suu puhtaks pühkima.
Seda juhul, kui ei oleks inimesi, kes on enda südameasjaks võtnud "kartellide" loomise - sellise pahaendelise nime andis Äripäeva juhtkiri Vaata Maailma algatusele "Arvutikaitse 2009".
18. aprilli Äripäevas leitakse, et Eesti pankade soov viia internetipankadesse sisenemine ID-kaardipõhiseks on kartellikokkulepe, mille konkurentsiamet peaks ära keelama. Sündinud kartell sundivat kliente ID-kaardi lugejaid ja PIN-kalkulaatoreid ostma.
Kõnealused ID-kaardi lugejad hankis Vaata Maailma sihtasutus Saksa firmalt Omnikey ja see firma oli nõus meile lugejaid ennekuulmatult madala hinnaga tarnima.
Tänu meie meeskonnale saavad eestlased lugejaid nüüdsest üle kahe korra odavamalt kui varem - hinnaga alla 100 krooni.
Klientide turvalisus ei ole konkureerimise koht. See on ellujäämise küsimus.
Meie internetipangad on turvalisuse alal alati muust maailmast sammu ees olnud. Seetõttu on seni ka üsna vähestele kontodele sisse murtud. Seda eduseisu on pangainimestel plaanis ID-kaardinduse edendamise läbi ka säilitada ning sellest võidab nii Eesti e-riik kui ka seekaudu kõik kodanikud.
Kuigi ohud on aina suuremad, ei võta kaugeltki kõik e-teenuste kasutajad mobiilsuse ja vabadusega kaasnevaid riske tõsiselt ega käitu turvateadlikumalt. Kasutajate harjumuse muutmine on aeganõudev ja kallis ning seda on mõttekas teha ühise tegevuskavaga. ID-kaart on praegustest isikutuvastamise vahenditest turvalisim ja mugavaim, samuti saab sellega anda Eestis õiguslikult kehtivat digiallkirja.
ID-kaart on kogu ühiskonnale odavaim valik e-teenuste turvalisuse suurendamiseks. ID-kaarte on Eestis juba kasutusel pea miljon.
Soovitades ID-kaarti, on pangad võtnud endale harjumuse muutmisega kaasneva tänamatu rolli. Samas näitab senine praktika: kes on kord hakanud ID-kaardi elektroonilisi funktsioone kasutama, teeb seda pidevalt ja kasvavas mahus.
Kas pangad peavad omast taskust maksma kinni märksa laiema kasutusotstarbega ID-kaardi lugeja? Kas ei tegeleks pangad lugejate kinnimaksmisel dumpinguga?
Autor: Mart Parve