Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
3 värsket vägilast
Lapsepõlves unistasin, et metsmaasikad võiksid olla suured kui õunad, et ikka oleks, mida hammustada. Olin siis ja olen siiani ääretult vilets marjakorjaja ja endiselt veendunud, et kõik marjad ongi liiga väikesed. Aga nendele samadele õuntele, mis metsmaasikakribalaga võrreldes ennast vägagi kogukatena võivad tunda, vaatavad tõelised puuviljahiiglased kõrgelt ülalt alla - jalgpalli või täpsemalt ehk pesapalli-suuruse duriani või jaka kõrval on ka suurimad õunad kääbikud.
Pealegi näevad mõlemad, nii durian kui ka jaka, välja tõeliselt hirmuäratavad, pealtnäha on raske uskudagi, et nende kõva ogalise koore sees midagi söödavat võiks olla. Esimestel Taimaa turupäevadel oli raske vahet teha, kumb on kumb: jaka ja durian on peaaegu ühesuurused, mõlemad rohelised ja pisut piklikud, ainult durian on teravamate ogadega, justkui meie kastanikoor, ja jaka enam-vähem sama, aga mitte nii teravate ogadega. Kuna mõlemat vilja müüdi juba puhastatult ja koorest välja võetult, polnud vahetegemisega tegelikult raskusi, viljaliha oli täiesti erinev nii maitselt kui ka väljanägemiselt.
Kahest ogalisest hiiglasest kuulsam on durian - taimaalaste lemmik, hotellipidajate vaenlane, valgeid inimesi erutav ja hirmutav vili. Durian nimelt haiseb. Ja kohe nii kõvasti, et peenemates hotellides on välja pandud sildid "No durian". Näiteks Phuketi linna nooblis hotellis oli lifti juures "liiklusmärk", millel piklik ogaline vili ja sellele punane joon peale tõmmatud: durianiga liiklemine keelatud. Pean üles tunnistama, et ühes teises hotellis me duriani siiski tuppa viisime - kolme kilekotti seotult - ja hoidsime seda üle öö külmutuskapis, aga enam ma seda ei teeks. Isegi kui naabriteni lehk ei jõudnud, oli meil endil raske.
Toas söömise mõtetki ei tulnud pähe, võtsime vilja järgmisel päeval tänavale kaasa ja sõime selle tänavapingil ära. Väljas hais ei seganud ja maitse oli tõepoolest hea, magus ja mahlakas. Värskematel viljadel on isegi kerget noore pähkli maitset ja tekstuuri, vanemad on magusamad ja pehmemad, tekstuurilt peaaegu kohupiimalaadsed. Ainult pean tunnistama (palun vabandust ebadiskreetsuse pärast), et pärast durianisöömist käisid mõned röhatused ja need ei olnud enam mõnusad. On see nii või ei ole, aga ühed ameeriklased teadsid, et koos alkoholiga duriani süüa ei tohi, rikub lõunamaal nagunii hellaks muutunud seedimise sootumaks. Nemad oleks oma durianiga väikesest turistibussist peaaegu välja aetud. Seda siiski ei juhtunud, aga nende hoolikalt pakitud, kuid sellele vaatamata tugevat lehka levitav vili määras seekordse väljasõidu peamised jututeemad.
Jaka ehk inglise keeles jackfruit durianiga võrreldava tähelepanuga kiidelda ei saa, aga tema auks ja uhkuseks on olla maailma suurim puu otsas kasvav vili. Juhtusime ka teeääres ühte jakapuud nägema ja kontrollisime, kui kõvasti viljad puu otsas kinni on - väga kõvasti, ei mingit ohtu kukkuva vilja alla jääda. Võib-olla polnud need veel valmis, nägid välja märksa nässakamad kui need, mis turgudel müügil. Kui prooviksin jakat järele teha, ühendaksin ananassi ja mango, lahjendaksin seda mitmekordselt ja lisaksin natuke pikantset aroomi, mõne juustu või mustade sokkide oma, aga õige õrnalt, igatahes mitte nii, nagu jumal durianile on andnud.
Kolmas hiiglane pomelo ehk pomel näeb kahe eelneva viljaga võrreldes välja vägagi süütu - sile kollakasroheline tsitrusvili, mitte nii ümar kui teised sugulased, mõni natuke pirnjas, suurem osa päris ümmargused, aga väga suured. Maitselt meenutab pomelo magusat greipi - kõik greibi maitsed peale kibeduse on olemas. Pomelost sai minu lemmik, sest see oli kergelt söödav, leevendas janu ja täitis meeldival moel kõhtu. See süütu välimusega hiiglane mingeid erilisi kirgi ei ärata, äärmisel juhul ehk saab mõne "oi, kui suur" kommentaari. Pomelod on suured, soliidsed ja usaldusväärsed, just nagu korralikud viljad peavad olema - sugugi mitte tembutised nagu jaka ja durian, kes oma pikantset lõhna ja mahedat maitset kareda koore all varjavad.
Nii jakat, duriani kui ka pomelot müüakse enamasti tükeldatult ja sel moel ostavad neid nii kohalikud inimesed kui ka turistid.
Mõnel harval korral on pomelo ja durian ka Eesti poodidesse juhtunud - väiksemad, kuivemad, koledamad, aga siiski on nad kaugele põhjamaale pärale jõudnud. Natuke duriani tõin Taimaalt ka ise koju kaasa, et sõpru-sugulasi enneolematu viljaga üllatada. Asjatult, endal oli raske - üliküpset duriani oli raske isegi ära visata, nina keeldus temaga igasugust koostööd tegemast. Aga kuivatatud durianilaastud ehk krõpsud maitsevad ka kodus väga hästi ja need vähemalt ei haise.
Duria zibethinus, Bombaceae
Malai arhipelaagist pärit durianipuu võib kasvada 20-40 meetri kõrguseks. Lähemad sugulased on baobab, kassinaeris, puuvill ja kakaopuu. Duriani kasvatatakse väljaspool Aasiat haruharva, sest ta ei kohane harjumatus kliimas. Suuruse, ogade ja tugeva lõhna tõttu on duriani raske transportida.
Viljad võivad kaaluda kuni 5 kilo ja on 40 cm pikad ning 20-30sentimeetrise läbimõõduga. Duriani süüakse enamasti toorelt, lusikaga, aga seda võib lisada ka jogurtitele ja jäätisele ning mõnikord keedetakse sellest moosi.
Artocarpus heterophyllus, Moraceae; inglise keeles jackfruit
Leivapuu sugulane, pärineb kas Indiast või Malaisiast. Kasvab 10-15 meetri kõrguseks. Tänapäeval kasvatatakse jakat enamikus troopilise kliimaga maades ja tema viljad kuuluvad paljudes Aasia riikides põhitoiduainete hulka. On eriti populaarne Sri Lankas ja Indias, aga seda on hakatud kasvatama ka Aafrikas, Brasiilias ja Surinamil.
Jaka vilja pikkus võib olla 30-90 sentimeetrit ja läbimõõt 25-50 sentimeetrit. Kaal on tavaliselt 7-15 kg, mõnel sordil kuni 30 kg.
Toorest jakat süüakse kui köögivilja, küpset kui puuvilja. Jaka kõlbab peaaegu kõigeks, sellest tehakse jahu ja mahla, seda praetakse, külmutatakse ja kuivatatakse, sellest saab moosi ja salatit.
Citrus maxima, Rutacae aga võib-olla ka Citrus grandis
6,5 meetri kõrguseks kasvavat pomelipuud on Aasias kasvatatud juba rohkem kui 4000 aastat, eriti armastatakse seda Hiinas, Tais ja Indoneesias. Alles hiljaaegu on see jõudnud Euroopa ja Põhja-Ameerika turule, ütleb Maailma toiduainete entsüklopeedia.
Pomel võib olla kera või pirnikujuline, selle läbimõõt ulatub 10-30 sentimeetrini. Vili võib kaaluda üle 6 kilo.
Kuigi entsüklopeedia andmetel süüakse pomeli vilja töötlemata kujul harva - enamasti seda kas keedetekse või lisatakse tükeldatult salatitele, on Tais müüdavad pomelid piisavalt õrna maitsega ja magusad, et neid niisama värskelt süüa.
Allikad: Maailma toiduainete entsüklopeedia, TEA Kirjastus 2006 ja Vikipeedia, vaba entsüklopeedia.
Fotod: Corbis, erakogu