Multikas on elus, kus on koomiks?

Mäletan lapsepõlvest, kui mängisime sõpradega ukakat ja järsku karjus keegi aknast: "Pätkis! Pätkis!". Hetkega oli tänav tühi ning ma ei saanud aru, mis kõigil hakkas, miks tuppa joosti keset head mängu. Hiljem, kui mõistsin, olin ilma jäänud juba päris mitmest minutist heast animatsioonist.

Tänapäeval on joonisfilm lahutamatu osa filmimaailmast. Isegi tavafilmides on vahel raske vahet teha, kus liigutab ennast näitleja ning mis hetkel arvuti kogu asja üle võtab. Samuti on kuulsad tegelased, kes ongi ainult joonistatud. Sookoll Shrek on kinokülastajate seas ilmselt kuulsam kui Eddy Murphy, kes tema eeslile hääle andis.

Eesti on väga võimas animafilmiriik, kinnitavad teadjad, vähem on siia jõudnud koomiksikunst. Graafilisi novelle, oleks neid vist õigem nimetada, ei ole tõlgitud ega avaldatud, ehkki nende järgi vändatud filmid purustavad pidevalt kassarekordeid ja tegelased on tuttavad pea kõigile. Suhtusin ise samuti koomiksitesse kui täiskasvanud inimese lektüüri skeptiliselt, kuni sattusin sirvima Transmetropolitani ajakirjaniku Spider Jerusalemi žurnalistlikke seiklusi tulevikus. Tundsin, et digifoto ajastul, suve hakul, oleks paslik üle vaadata, mida inimesed üldse joonistavad meile vaatamiseks, mis seni vähem tähelepanu on pälvinud.