ELi ja NATO riik vajab toetust

Sündmuste tulipunkt on - vähemalt hetkel - Eestist välja kandunud. Eesti saatkond Moskvas on kohalike poolt ümber piiratud, rünnati Eesti ja Rootsi suursaadikut, Vene võimud ei tee sihilikult midagi ning Euroopa Liidu ja NATO suunalt on eetris vaikus.

Eesti, kes peaks olema ELi ja NATO täieõiguslik liige, ootab nendelt organisatsioonidelt selgemat seisukohavõttu, mida ikkagi tähendab ühe riigi suursaatkonna nüüdseks nädal aega kestnud ümberpiiramine. Või Vene riigiduuma saadikute arvamusavaldus, et Eesti valitsus tuleks välja vahetada.

On selge, et suurriigid ei taha väikese Eesti pärast omavahel tülli minna. Eriti delikaatne on Saksamaa olukord - eluline sõltuvus Vene gaasist, uus planeeritav gaasijuhe Läänemere põhja, ülisõbralikud, et mitte öelda semutsevad, suhted endise kantsleri Gerhard Schröderi ja Vene presidendi Vladimir Putini vahel. Samuti kardab Saksamaa paaniliselt vähimatki sõnavõttu teemal, mis võiks olla seotud sõnaga "fašism". Ida-Saksa päritolu praegune kantsler Angela Merkel helistas eile peaminister Andrus Ansipile ja avaldas toetust. Seega meil Saksa toetusavaldus küll on, aga see tuli suure hilinemisega ja oli üsna vaikne.

Otsest toetust oleme pälvinud Soomelt, Lätilt, Leedult, Makedoonialt. Euroopa Komisjon reageeris eile: Moskva-saatkonna ründamine tuleb lõpetada ja Moskva peab täitma Viini konventsiooni saatkondade kaitse kohta.

Aga Suurbritannia ja USA? Eesti väeüksused sõdivad Iraagis ja Afganistanis kõrvuti nende suurriikidega ning on kandnud inimkaotusi, püüdes kehtestada sealses regioonis paremat maailmakorda. Kui Eesti saatkonda Moskvas on ähvardatud maha lammutada, seades sellega ohtu seal asuvate inimeste elu, kui Eesti suursaadikut Marina Kaljuranda pressikonverentsil füüsiliselt rünnati, kas see käib kokku demokraatlike väärtustega? Tõsi, eile teatas USA suursaatkond Tallinnas, et pronkssõdur kuulub Eesti valitsuse pädevusse. Aga ei midagi Moskva kohta.

Välisminister Urmas Paet tegi õigesti, kui küllalt teravas toonis nimetas kujunenud olukorda Moskvas Euroopa Liidu ründamiseks - võib-olla sunnib see seni vaikinud riike suud avama. Näiteks ELi ja Venemaa tippkohtumist määramata ajaks edasi lükkama.

Aga sisse tuleks tuua kindlasti ka NATO dimensioon - üks kõigi, kõik ühe eest. Praegused ärevad sündmused on ju nende alliansside proovikivi - kas neisse kuulumine suurendab ühe riigi julgeolekut või mitte. Neisse astudes pidas Eesti ju olulisimaks just riiklikku julgeolekut.

Kõige rohkem on Eesti toetust saanud hoopiski Poolalt - Poola kavatseb hakata maha võtma Nõukogude ja kommunismi mälestusmärke.

Autor: ÄP