Türi: lillelaada ja kevade kodulinn

Artikkel

- Uudised
- 6. mai 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Türi: lillelaada ja kevade kodulinn
13. sajandi teisel poolel kujunes välja Türi kirikukihelkond, Türil asuvat Püha Martini kirikut mainitakse kirjalikult esimest korda 1347. aastal.
1917. aasta 12. septembril ühendati mitu Alliku, Särevere ja Lokuta mõisa ning kohaliku kirikumõisa maa-alal asunud väikeküla Türi aleviks. Mälestus neist on nimede kujul tänini Türi linna alles jäänud.
Peale kunagiste külanimede kasutatakse Türil teisigi küladest inspireeritud linnaosanimesid: Näljaküla, Kringliküla, Konnaküla, Tankaküla. Puupapivabriku töölisbarakkidest tekkis Vabrikuküla ning liivast, savist ja tsemendist valmistatud nn nopsakividest raadiojaama elamurajooni hakati kutsuma Nopsakülaks.
Linna õigused sai Türi Eesti valitsuse otsusega 1926. aasta 2. juulil, rahvahääletus selleks korraldati eelmise aasta detsembris.
Oma sünni on Türi linn võlgu aga kahele vennale: Otto Iwan ja Victor von Taubele. Nimelt asutas Laupa mõisnik Otto Iwan von Taube koos Kabala mõisas elava venna Victoriga 1899. aastal Türile puupapivabriku, kus juba 1901. aastal leidis ameti 115 töölist, kolme aasta möödudes tõusis vabrikutööliste arv 250ni.
Enne vabriku õhkamist taganeva Punaarmee poolt 1941. aasta suvel töötas seal ligi 500 töölist ja 50 ametnikku. Tööliste eluasemeiks ehitatud pikad barakid, aga samuti vabriku ametnike perede elumajad annavad tollele Türi piirkonnale tänini oma näo.
Puupapivabrik leidis endale koha rajatava raudtee äärde. 18. juunil 1900 andiski auruvedur Türil esimest korda vilet, kuna vast avatud Tallinna-Mõisaküla kitsarööpmeline raudtee hakkas läbima ka Türit.
Tänu raudteeühendusele ja jõudsalt edenevale vabrikule oli Türi sada aastat tagasi kiiresti arenev paik, kus elanikkond suurenes igal aastal sadade inimeste võrra ning saed vingusid ja kirved kõlisesid uute hoonete ehitusel.
Nii nagu linn isegi, on suhteliselt uus ka Türi hoonestus. Ehituspärleid on siit raske leida: peale 13. sajandi teisest poolest pärineva Püha Martini kiriku ning arhitekt Mihkelsoni projekteeritud ja 1923. aastal endale nurgakivi saanud aiamajandusgümnaasiumi siit väga huvitavat ei avasta, kuid linnake tervikuna jätab oma madalhoonestuse, heakorra ning rohkete parkidega
meeldiva mulje. Säärases aedlinnas on turvaline ja mõnus elada.
Loomulikult ehitasid linnakese jõukamad kodanikud enne Teist maailmasõda ka Türil endale uhkeid äri- ja eluhooneid.
Suur osa sõjaeelsest hoonestusest on Türil hävinud: 1941 suvel toimunud lahingutes hävis Türil kokku 120 hoonet.
Mida ei suutnud pommimürsud, selle hävitas taganev Punaarmee. Teiste hulgas lasti õhku Türi iludus - raadiomast, aga ka paberivabrik, raudteesild, meierei. Kaua kestnud lahingute ning põletatud maa taktika tõttu kuulus Türi neil sõja-aastail enim kannatanud linnade hulka Eestis.
Taastumine võttis aega. Hoogsam ehitusbuum algas taas 1970. aastail, mil Türile ehitati tänavate kaupa sarnaseid väikeeramuid.
Türi tehisjärvest on tänu eurorahale saanud pilkupüüdev ja hulgaliselt tegevusi pakkuv tervise- ning puhkepiirkond.
Türi ise on jäänud aga mitmetest korrusmajadest hoolimata kauniks ning sõbralikuks aedlinnaks, kus linnakülalisel aitavad huviväärsusi avastada arvukad teabetahvlid.
Fotod: Kaarel Aluoja
Autor: Kaarel Aluoja
Hetkel kuum