Eesti üks suuremaid rahapesujuhtumeid - Miljonid eurod sularaha Venemaale

Sündmused hakkavad hargnema 2. veebruaril Eesti-Vene piiril Ivangorodis. Eesti aja järgi kella poole kahe paiku pärast lõunat sõidab Eesti poolelt Vene tollipunkti Rootsi numbritega 300-seeria BMW, Moskva ajalehe Novaja Gazeta andmeil roolis keegi Igor Perepetš.

Kallis auto ning Peterburi elanikust 36aastase juhi ülemäära enesekindel käitumine äratavad tollitöötajates kohe tähelepanu. Autot üle vaadates leitakse pagasiruumist kotist sularahas 500 000 eurot. Autojuht väidab vestluses tolliametnikuga, et raha on mõeldud riigiduuma saadiku, kes kuulub Vene võimuparteisse Ühtne Venemaa, valimiste rahastamiseks.

Auto jäetakse tollilattu, Perepetšile öeldakse, et oodaku kutset prokuratuurist ning FSBst.

Ning siis ilmub kohale abivägi BMW X5-ga, millest kaks päeva jälgitakse tollipunkti. Arvatavasti valvatakse, et raha koos autoga tollilaost ära ei kaoks.

6. veebruaril, kui autojuht saabub koos advokaadiga autot kätte saama, leiavad tollitöötajad põhjalikuma läbiotsimise käigus autost veel 5,8 miljonit eurot ehk siis kokku 6,3 miljonit eurot sularahas. Kroonidesse arvestatuna ulatub summa ligi 100 miljoni kroonini.

Kingissepa linna prokuratuur algatab küll kriminaalasja, kuid kuidagi ei õnnestu prokuröril enam Perepetšiga kokku saada - küll pole viimasel aega, küll on tervis vilets. Seevastu tolliinspektor, kes koostas vestlusest autojuhiga raporti, saadetakse millegipärast kiiresti puhkusele.

Vene ajakirjanduses tõuseb kohe üles küsimus, millise partei kassasse liikus raha potentsiaalse vaenlase, NATO liikme Eesti territooriumilt? Arvatakse, et autojuht ajas piiril segamini "akna" ning viis parteilise raha valedest tollitöötajatest mööda.

Asja avalikuks tulles muudab Perepetš oma ülestunnistust. Enam pole juttugi rahasaadetisest Ühtsele Venemaale, vaid tegemist olnud hoopis täitsa tavalise kinnisvaraäriga. Nimelt saanud Perepetš Tallinna firmalt OÜ Instmark protsendita laenu Peterburis kinnisvara soetamiseks.

Selle aasta 31. jaanuaril võtabki Perepetš OÜ Instmark kontolt 500 000 eurot ning kaks päeva hiljem veel 5,855 miljonit eurot. Etteruttavalt - Instmark on aasta tagasi registreeritud 40 000kroonise osakapitaliga firma.

Perepetši sõnul ei deklareerinud ta valuutat, kuna oli varem kuulnud tolliinspektoritelt, et valuuta sissetoomine Venemaale ei ole piiratud ning seda pole vaja deklareerida.

"Vedasin valuutat seda peitmata, kuid ei tahtnud kogu summat deklaratsioonis nimetada, kuna kartsin oma elu pärast. Tolliametniku käitumine tundus mulle kahtlasena," kõlab põhjenduseks.

Novaja Gazeta ajakirjanikud on õiguskaitseallikate kaudu teada saanud, et suure summa sularaha ülevedamiseks kasutati kuritegelikku salakaubavedajate gruppi ning autojuht on samasuguse asjaga Pulkovo lennujaamas juba varem vahele jäänud.

Teadaolevalt võeti üüratu hulk sularaha välja Nordea Panga ühest Rootsi ning ühest Eesti kontorist.

Nordea Pangast teatati, et kogu kliente puudutav informatsioon on kaitstud pangasaladusega ning pank ei saa sellealast infot ei kinnitada ega ümber lükata.

1967. aasta detsembris sündinud Juri Džeksenev (nimekujud veel Juri Dzeksenev, Juriy Jexenev, Yuriy Jexenev) sai ärituule tiibadesse Sillamäel 90ndate alguses.

Kui 90ndate alguses asus toonane kaubandusministeerium teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise seaduse alusel väikeettevõtteid erakätesse müüma, pandi müüki ka Sillamäel asunud endise sõjaväekaubastu poed, kus müüdi nii tööstus- kui ka toidukaupu. Omaaegse kaubandusministeeriumi ühe töötaja mälu järgi juhatas neid kauplusi siis Juri isa Konstantin Džeksenev ning tema energilise poja eestvõttel kauplused nende kätte läksidki. Just seda liini pidi on pärit ka Džeksenevi Venemaa-sidemed.

Esiotsa sujus äri kenasti ning tänu Sillamäe suhteliselt suletud ühiskonnale tekkisid kohe ka muud sidemed. 1994. aastal asutas Juri Džeksenev kindla sihiga ASi Ventra, partneriteks Ida-Virumaal tuntud ettevõtjad - metalliettevõtja Anatoli Polupan ning energeetika ja keemiatööstuse vallas tegutsev Viktor Melnik. Sama aasta lõpus õnnestuski Ventra eesmärk ellu viia ning Sillamäe õlletehase varad 4 miljoni krooniga üles osta. Muide, õlletehase erastamisjärgseks direktoriks sai Juri isa Konstantin.

Erastamismaik suus, asus Juri Džeksenev hammustama veelgi suuremat tükki, nüüd juba uute partneritega, kelleks said Džeksenevi firma juht Sergei Timošenko, Venemaa-sidemete kaudu kaasatud moskvalane Eduard Jemkužev ning rohkem autofanaatikuna tuntud Urmas Põld.

Nende meeste asutatud AS Printsiip PM erastas 1995. aasta kevadel 27 miljoni krooniga 76% viljafirma Keila Terko aktsiatest. Koos ostuga võeti üle ka 14 miljoni krooni ulatuses võlgu. Ülejäänud 24% aktsiatest pani erastamisagentuur 1996. aastal avalikku müüki. Nii et Keila Terkol oli igati eeldusi saada börsil noteeritud avalikuks ettevõtteks.

Paraku nii ei läinud. Juhtus hoopis vastupidi. Kui Sillamäe Õlletehas õnnestus Džeksenevil 1998. aastal Igor Savenkovi juhitud alkoholifirmale Onistar müüa, siis Keilas oli ta sunnitud tunnistama täielikku läbipõrumist, ehkki veel 1997. aastal andis suurt lootust Moskva Krasnaja Gorka linnukasvatusfarmiga sõlmitud suurleping jõusööda müügiks. Vene kriis ning ka kahtlane leping, millega Keila Terko käendas offshore-firma Nautex Ltd ligi 10 miljoni kroonist võlga ASilt Lacto ostetud või osas, andsid viimase hoobi.

Novembris 1998 kuulutas kohus välja Keila Terko pankroti. Esitatud võlanõuete kogusumma ulatus 100 miljoni kroonini, üks suuremaid võlausaldajaid oli Printsiip PM. Aasta hiljem esitas pankrotihaldur Timošenko ja Džeksenevi vastu tsiviilhagi firmale juhtimisvigadega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuid nagu Eestis ikka juhtub, ei jõutud selle arutamisega kuigi kaugele ja paar aastat hiljem läks pankrotti ka Printsiip PM.

Terko varad omandas aga juba varem AS Keila Veskid, mille omanikud on Ardi Grupi kaudu Eesti vene ärimehed eesotsas Arkadi Gorlatšiga.

Päris tühjade kätega Timošenko ja Džeksenev viljaärist muidugi ei väljunud. Seda kinnitab kas või see, et 2003. aastal soetasid mõlemad mehed endale turvamajana tuntud Keemia tänava korterelamus 140 ruutmeetri suurused korterid.

Selle aasta veebruaris kirjutas Delovõje Vedomosti Juriy Jexenevist seoses Sankt Peterburgist pärit ehitusfirma plaanidega investeerida elumajade ehitusse Eestis 100 miljonit krooni. LSM Group Estonia OÜ üks asutajatest on Peterburist firma Lenstroimaterialõ, mis Vene meedia andmeil kuulub kahele tuntud ettevõtjale: Aleksander Aladuškinile ja Dmitri Ignatjevile. Kummagi vara on hinnatud 140 miljonile dollarile ehk 1,7 miljardile kroonile.

Äripäeva andmeil on politsei Džeksenevi tegemiste vastu huvi tundnud juba enne seda piiril toimunud vahelejäämist.

Piiril kinni peetud Igor Perepetši esialgse jutu järgi oli sularaha mõeldud ühele Kremli võimupartei Ühtne Venemaa riigiduuma saadikule.

Ühtne Venemaa on seesama partei, millega Keskerakond sõlmis 2004. aasta detsembris koostööleppe.

Nii nagu räägitakse Eesti parteide mustadest kassadest, ei ole sellest patust puhtad ka parteid teisel pool piiri.

Kuigi vahelejäänud autojuht muutis hiljem oma tunnistusi, on arestitud rahad täna arestist vabastatud. Venemaalt pole Eesti politseisse seda asja puudutavate küsimustega keegi pöördunud.

Igatahes lõhnab kõik rahapesu järele ning Keskkriminaalpolitsei on alustanud kriminaalmenetlust. Täpsemalt politsei muidugi asja ei kommenteeri.

Tõrjuvalt suhtub küsimustesse ka Juri Džeksenev: "Ma ei tahaks midagi kommenteerida. Minu arvates on sellest Eesti ja Vene ajakirjanduses juba liigagi palju kirjutatud."

Ka pole Džeksenevi sõnul politsei tema vastu huvi tundnud ning see peaks üldse rohkem Vene uurijate asi olema.

Eesti ja Venemaa ettevõtete majandustegevuses on viimastel aastatel täheldatavad uued suunad, mis seisnevad selles, et Venemaa äriühingud kannavad Eesti äriühingute arvelduskontodele Eesti pankadesse suuri summasid Vene rublasid. Eesti firmad, kellele laekuvad Venemaa äriühingutelt Vene rublade ülekanded, võtavad oma vahendustasu ja konverteerivad Vene rublad eurodeks.

Eurod võetakse seejärel sularahas välja ja edastatakse kolmandatele isikutele, kes väidetavalt toimetavad eurod sularahas Venemaa ettevõtetele tagasi.

Ülalnimetatud majandustegevuse juures väärivad tähelepanu alljärgnevad asjaolud: nimelt ei täida Eesti ettevõtted, kes koos Venemaa ettevõtetega sellist tegevust viljelevad, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse nõudeid ning eurode sularahas tagasitoimetamine Venemaale ei toimu legaalselt.