James Gordon Brown - Tüüakas briti intellektuaal

Küll aga loetakse just tema teeneks Suurbritannia viimase 200 aasta pikimat pidevat majanduskasvu, mis on Briti tööparteile ja Tony Blairile toonud kolm valitsemismandaati järjest.

Eilset päeva - oma hetke -ootas Brown kasvava ärritusega üle 10 aasta. Kõik see aeg kibestamas sisetunne, et tegelikult pidanuks hoopis temast ja mitte toonasest heast sõbrast Blairist saama 1994. aastal tööpartei uus liider, kui selle endine juht suri, on meenutanud Peter Mandelson, Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik.

Ühes teatud Islingtoni restoranis sai aga kokku lepitud teisiti - legendi järgi loobus Brown kandideerimisest ning sai vastu lubaduse, et Blair peaministriks saades enne tähtaega tagasi astub. Seniks asus Brown ise rahandusministri kohale, kus sai omale suuremad volitused kui keegi teine kunagi varem selles ametis.

Väljastpoolt on Brown ja Blair nagu öö ja päev. Brownil pole seda sundimatust ja sõnaosavust mis Blairil, oma vastase lööb endine ragbimängija auti pigem pikkade numbrivalingute ja faktidega analüüsidest, mis on tuhandeid lehekülgi pikad. Kokku sai aga riigi valitsemise seisukohalt väga viljakas ja tavatu koostöösuhe, milles oli nii siirast vastastikust austust kui ka ehedaid emotsioone armastusest vihkamiseni. Kui Brown ikka ägestudes Blairi juurest minema tormas, paukusid Downing Streetil uksed, nii et maja vappus, meenutavad abid. "Ma ei usu enam iialgi ühtegi Su sõna!" pursanud Brown, kui Blair taganes lubadusest kolmandaks ametiajaks enam mitte kandideerida.

Kui siis Brown mullu tööpartei aastakoosolekul Blairi kiitis ja väitis, et on uhke, et on saanud temaga koos töötada, jäi ajakirjanike kõrvu Blairi naise Cherie mürgine kommentaar: "No see on nüüd küll vale!" Blair aga loovis kriisist osavalt välja, märkides, et "võib vähemalt kindel olla, et tema naine juba naabrimehega minema ei jookse." Rahandus- ja peaministri korterid on Downing Streetil kõrvuti.

Oma ministeeriumis asus Brown kohe kummutama müüti, et tööpartei ei tule majanduse juhtimisega toime. Eelkäijate arvel olid devalveerimised, kriisid ja naelsterlingi krahh. Browni aega ilmestab pretsedenditult pikk ja stabiilne kasvuperiood madala inflatsiooniga.

Browni üks esimesi otsuseid oli keskpangale iseseisvuse andmine, mis vabastas intressipoliitika poliitilisest survest. Tagantjärele on õigeks osutunud ka Browni otsus eurotsoonist välja jääda, mis röövis Tony Blairilt küll pileti "Euroopa südamesse", kuid päästis majanduse kiratsemisest ühtse rahapoliitika kammitsais.

Viimasel ajal on Browni vankumatu renomee hakanud mõranema, kui inflatsioon järsku kiirenes ning tuli ilmsiks, et ta oli kahjulikuks osutunud majandusotsustes jätnud nõunike hoiatused kuulamata. Nii müüs ta riigi kullavarusid ajal, mil hind oli põhjas.

Browni juhtimisstiili kirjeldas üks kõrge riigiametnik hiljuti intervjuus ajalehele Financial Times kui "stalinlikult halastamatut", mis oponendid pulbriks jahvatab, ning Browni ennast kui inimest, kel "on inimkonnast ja oma kolleegidest väga küüniline nägemus". Paksu verd tekitas ka Browni komme koguda enda ümber kitsas üdini lojaalsete kaastöötajate klikk.

Järgmisele rahandusministrile jäävad Brownist lahendada hulk probleeme kiirenevast inflatsioonist suure võlakoormani. Brown ise on märkinud, et rahandusministreid on kahte liiki: need, kes jänni jäävad ning need, kes lahkuvad õigel ajal.

Peaministrina ei saa Brownist Blairi ega fotogeenilist David Cameroni, konservatiivide partei uut noort liidrit. Brown on rohmakas intellektuaal, Šoti kirikuõpetaja suure lugemusega poeg, kes enda kohta levinud nalja järgi suudab "üksi oma lahkumisega ruumi helgeks muuta". Ise arvab Brown, et väline ei oma tähtsust ning et ka valijad on juba tüdinud kerglasest kultuurist ning Blairi aja meediamanipulatsioonidest.

Parteijuhiks kandideerimise kava peaks Brown avalikustama täna-homme, ehkki partei ridades pole talle tõsiseid rivaale enam jäänud. Blairi pooldajad manitsevad teda partei senist kurssi jätkama. Teada on, et üheks prioriteediks saab kindlasti haridus - Brown usub kirglikult, et see on võti sotsiaalse võrdsuse tagamiseks. Blairi aja glamuuri ja staaridest sõpradega tuleb aga Downing Streetil lõpp.

USAga jäävad Suurbritannia suhted ilmselt lähedaseks, ehkki mitte nii tihedaks kui Tony Blairil ja George W. Bushil. Eurobürokraatia suhtes olla Brownil vähem tolerantsi kui Blairil. Põhiseadusliku leppe kohta pole ta seni häid sõnu leidnud ning ilmselt ei muutu ka suhtumine eurosse. Küll aga huvitavad Browni vabakaubandus, vaesuse vähendamine ja keskkonnapoliitika.

Nüüd kus peaministri tool terendab, naeratab Brown juba palju sagedamini ja pöörab rohkem tähelepanu rätsepaülikondadele. 27. juunil annab Tony Blair kuningannale üle tagasiastumispalve. Et aga tööpartei võiks võtta ka neljanda võidu, tuleb pingutada. Praegu annavad arvamusküsitlused konservatiivide liidrile Cameronile Browni ees 10-punktise edumaa.

Viimase kahesaja aasta pikima majanduse tõusutsükli pahupool on rekordiline kaubandusdefitsiit, kasvav võlakoorem ning 300 üksikisiku pankrotti päevas.

Pikka aega püsis Gordon Browni majanduspoliitika renomee absoluutselt laitmatuna. Ajal, mil mitmed suured tööstusriigid tegid läbi majanduslanguse, IT-mull lõhkes ning turge raputas riskifondi LTCM pankrot, kasvas Suurbritannia majandus katkematult 59 kvartalit järjest keskmiselt 2,8% tempos ning madala inflatsiooniga.

Tööpuudus kahanes 30 aasta madalaimale tasemele ning keskpank tagas madalaimad intressid 1949. aastast. Valitsuse kulud olid ohjes - algul järgis ka Brown eelmise konservatiivide valitsuse kokkuhoiupoliitikast. Alanesid ettevõtte ja üksikisiku tulumaks. Eelarvamus, et majanduse juhtimist ei või tööpartei kätte usaldada, sai ümber lükatud.

Madala inflatsiooni pahupool on aga, et see oli paljus tingitud odava välismaise kauba impordist, mis õõnestas ajapikku Suurbritannia enda tootmist. Madalad intressid aga kannustasid laenubuumi ja ohjeldamatut tarbimist, mis on britid jätnud tänaseks suurema laenukoorma alla kui ameeriklased. Kaubandusdefitsiit on suurim ajast, mil arvepidamine 300 aastat tagasi algas.

Avaliku sektori võlg on kerkinud 3,5 protsendile SKPst. Eraisikute võlakoorem on paisunud ennenägematule 1,3 triljoni naela tasemele, mis teeb iga majapidamise kohta ca 52 000 naela. Seda on kaks korda rohkem kui Browni ametisse asudes.

Aasta esimeses kvartalis kuulutas end maksujõuetuks rekordiline arv inimesi- 300 inimest päevas. Ning olukord läheb veelgi hullemaks, sest eile tõstis Briti keskpank taas laenuintresse.

Selle põhjus omakorda on märtsis üllatavalt kõrgele tõusnud inflatsioon, mis ületas keskpanga ülempiiri terve protsendipunkti. Panga juhil Mervyn Kingil tuli kirjutada rahandusministrile oma esimene seletuskiri panga iseseisvumisest saadik.

Vähikäiku hakkavad tegema ka muud buumi kannustanud tegurid - immigratsioonitempo raugeb, paisuv riigivõlg sunnib valitsust kulutamist koomale tõmbama ning kinnisvaraturult tuleb jahtumise märke.

Blairi-Browni perioodi miinuste hulka läheb ka avaliku sektori kulude suurenemine 42,5 protsendile SKPst, milles sisalduvad muu hulgas riiklikku tervishoiusüsteemi NHS pumbatud miljardid. Süsteem ise on endiselt suures osas reformimata. Ka maksukoorem on kasvanud - näilise maksude alandamise on Brown alati tasakaalustanud soodustuste kaotamise või muude maksude tõstmisega. Mis Gordon on andnud, selle Gordon ka võtab, teavad britid omast käest.

Võib-olla saaks Gordon Brownist edukama poliitiku, kui ta lisaks loomulikule poolehoiule kasutaks ka strateegilisi meelitusi.

Ta ei vaevu aga õukonnakombeid omaks võtma.

Tema jaoks on vaid poliitika, poliitika, poliitika. Naisel tuleb ta kabinetist lausa välja talutada, et ta süüa märkaks.

Mäletan, et kaebasin ükskord, et sain vaid viis tundi magada, Gordon leidis, et seda on päris palju.

Arvan, et ta on võitja tüüp. Tal on väga tugev veendumuste baas. Gordon Brownis pole midagi pinnapealset või kerglast.

Tal on tõelist sügavust ja arvan, et inimesed tahavad seda oma liidris näha.

Brown on suuremeelne ja siiras, mitte see raskemeelne karakter, nagu meedia teda kujutab.

Paljud leiavad, et ta on soe inimene, kes võib ootamatult naerma pahvatada ning ülipeenelt teravmeelitseda.

Ma ei näe, et ta oleks suutnud nõuandeid kuulda võtta või üldse teiste inimeste arvamusi kuulata. Rahandusministrina võib see ju toimida. Peaministrina arvan, et mitte.

Gordon Browni ümber on kitsas valitud klikk - mõned neist on väga lojaalsed ja seda mitte niivõrd parteile kui Brownile. Võib-olla sellepärast tal ongi palju vaenlasi.

Väga tugevalt valitseb mentaliteet, et kui sa ei ole tema poolt, siis sa oled tema vastu.

Gordon Brown on tugevdanud rahandusministeeriumi kontrolli, kuid seda valitsuse üldise üksmeele ja igasuguste strateegiaarutelude arvel.

Sul on valida, kas lased ennast sellest vaimustada või satud depressiooni, kuid taoline stalinlik teistest ülesõitmine on lausa imetlusväärne.