Istutatud taim muudab suhtumist

Artikkel

- Uudised
- Väinu Rozental
- 13. mai 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Istutatud taim muudab suhtumist
Kui me koos metsaistutustalgute organiseerijaga OÜ Valga Puu juhataja Andres Oleskiga kell üheksa raielangile jõuame, on hommikune vihm veidi järele andnud ja lastele on kindad, labidad ning ämbrid kuusetaimedega juba käes. Oleski valjuhäälne mõte - kuna maa on raske, peaks istutajad äkki panema paaridesse poiss-tüdruk - mattub tüdrukute kiledahäälsesse: "Eiiiiii! Saame ise hakkama!"
Olesk on lapsi metsaistutamisel aastaid juhendanud ning teab, et viienda klassi lastel on veel siiras huvi taimi mulda pista. "Seitsmendikud-kaheksandikud näitavad peamiselt ennast," räägib ta ja lisab "Mõni neidis on tulnud metsa suisa kõpskingadega, kunstküüntest ma ei räägigi." Ometi usub Olesk siiralt, et see laps, kes on mõne puu istutanud, suhtub loodusesse tulevikus hoopis mõistvamalt: ei murra pargis oksi ega puista metsa alla prahti.
Olesk ja Metsatervenduse OÜ erru minev metsaülem Uku Arvi ning metsnik Koit Papagoi jagavad väikestele istutajatele näpunäiteid. Ei maksa kiirustada, taim peab sirgelt mulda saama! Astuge taim jalaga kinni, mitte ärge tampige kätega mulda! Ärge liiga tihedalt pange, muidu peame pärast osa kuuski maha raiuma.
Esimesel pooltunnil on istutajate õhin suur. "Kas taimi juurde võib võtta? Meil ka ämber tühi! Kas teist labidat ei või võtta?" kostavad metsa alt läbisegi hõiked.
Kuigi õblukestel tüdrukutel on haavajuurikaid täis maad kohati raske kaevata, ei jäta nad jonni. "One, two, three," loeb 5. a klassi õpilane Everiin Lill ja hüppab kahe jalaga labida peale. Maakamar annab nii palju järele, et sõbranna Anneli Strumpe saab taime korralikult mulda susata.
Kella kümne paiku hakkab taas tibama ja mida aeg edasi, seda tihedamalt. Nätske pori kleepub kinnaste ja jalanõude külge.
Osa lastest silkab vahepeal vihma eest bussi, porijäljed järel. "Olen bussi kogu aeg kütnud, et lastel oleks võimalus end soojendamas käia," ei pahanda bussijuht Taivo Raudsepp edasi-tagasi sõeluvate laste üle karvavõrdki. "Porised matid saab ju puhtaks pesta."
Veerand kaksteist tulevad raielangilt ära kaks viimast vihmatrotsijat: õpilane Sander Pikk ja klassijuhataja, loodusainete õpetaja ja Andres Oleski abikaasa Elke Olesk. "Viis ämbrit ehk kokku sada taime," raporteerib Sander ja suundub bussi asemel hoopis metsa kuiva hagu korjama. Talgute organiseerijad on läitnud raielangi veerele meeleolu tõstmiseks lõkke. Saabub ka auto, mis toob talgulistele maitsva seljanka.
"Ma ei jõua üksi oma lapsi ära kiita, oleks pidanud mõne õpetaja selleks veel kaasa võtma," muigab Elke Olesk. "Lapsed on küll eas, et paljud asjad neid ei huvita, kuid metsaistutamise võtsid hea meelega vastu." Kolmekümnest õpilasest tuli vabatahtlikult istutamistalgutele 26.
Metsnik Papagoi loendab, kui palju varutud 2000 kuusetaimest järele on jäänud. "Lapsed on märjad ja jalad sopased - tuleb õigel ajal töö ära lõpetada," lausub Papagoi. "Meie eesmärk oli lastele metsa propageerida, mitte see, et nad kogu 1,2 hektari suuruse langi oleks täis istutanud."
Enne ärasõitu jagavad istutustalgute organiseerijad lastele pastapliiatseid ja usinaim istutaja Sander saab eripreemiaks vihmavarju. Seejärel kaigub bussis ülikõva hurraa-hüüe. "Lubasin igale lapsele tehtud töö eest ka 40 krooni maksta," ütleb bussist väljuv Andres Olesk.
Hetkel kuum