Härrased, käivitage mootorid

Hobiautodest rääkides on tegu vaid emotsionaalse ostuga - väga raske on endale ette kujutada olukorda, kus Dodge Viperiga on targem poes piima järel käia kui näiteks Toyota Corollaga.

Emotsioone on mitmeid - kes kogub hunnitut või siis veidrat disaini, kes kummardab loovat insenerimõtet ning kes soetab liikuri vaid poisipõlvest mällu sööbinud mälestuste ajel. Kui aga auto juba soetatud, jaguneb neid kasutav seltskond suuresti kaheks.

Esimesed taastavad kurvast roostelasust tehasekorras kauni neljarattalise ning käivad seda siis pühapäeviti teistele omasugustele näitamas - nii tore on leida mõttekaaslasi ning pajatada põnevast seiklusreisist ukselinkide hankimiseks kuhugi udusele Inglismaale.

Teised võtavad ette pea samasuguse protseduuri, kuid tahavad töö lõppedes masinat ka sihipäraselt kasutada, autot edasi arendada ning ka oma sõidumeisterlikkust lihvida. Kus ja kuidas seda teha?

Esimene ja lihtsam versioon sõiduoskuste lihvimiseks on Eesti ringrajad. Kiirusekummardajate õnnetuseks on see nimekiri täna väga lühike. Alustada tuleks Pärnu ringrajast Audru vallas. See on Eesti ainuke ringrada, mis koosneb kahest osast - nn väike ring (1,2 km) ja suur ring (3,2 km). Neist viimasesse jääb ka avatud liiklusega maanteelõik.

Väike ring meenutab ühe kurviga ovaali ja on sõitmiseks turvaline. Muidugi juhul, kui rooli taga ei tehta lauslollusi: ei hüpata üle äärekivide ega sõideta sõidusuunale vastupidises suunas. Õige suund on kellaosutite liikumisele vastupidine.

Suure rajaga on lood veidi keerulisemad - üldjoontes on iseloomustus sama, kuid rajalt maanteele suunduvas lõigus on üks vasakkurv, mis sõidetakse väga suure kiirusega. Asja teeb põnevaks see, et kurvi sisenedes pole näha sellest väljumise kohta - õiget sisenemisnurka peab lihtsalt teadma.

Harrastajate hulgas on väga erineva sõiduoskusega kodanikke ning ka autode vedrustuse seaded ja sooritusvõime varieeruvad seinast seina. Sestap piiratakse enne kurikuulsat kurvi tavaliselt kiirust kunstliku hoogu maha võtva šikaaniga.

Sellest hooajast tegeleb Audru vallavalitsuse palvel ringraja rentimise ning haldustöödega Erkki Spordi juht Erkki Eriste. Juba lähemal ajal on plaanis see rajakompleks avatud liikluseks sulgeda - viimane takistus selle ees on bussiliikluse ümbersuunamine.

Mainitud kompleks asub Rapla maakonnas Tallinna poolt minnes veidi enne Rapla linna ning sarnaselt Pärnu rajale kasutatakse seda nii võistlusspordiks kui ka harrastajate võistlusteks.

Kardirada on väga korraliku kattega ning potentsiaalseid ohtlikke kohti on seal kolm, needki vaid ilmse ülepingutamise korral. Rapla rada on suhteliselt aeglane ning näiteks väga võimsatel tagaveolistel autodel seal oma täit potentsiaali rakendada ei õnnestugi. Pärast rajakatte uuendamist on Rapla kardiraja haldaja Helmet Palm.

Eelpool nimetatud radade kõrval on veel Aravete, Käina, Tabasalu ning Vasalemma kardirajad. Aravete rada sarnaneb Rapla omale ning kuna tegemist on kardiliidu nn peakorteriga, siis rajakatte säästmise nimel tänavaautosid seal näha ei taheta.

Sama kehtib ka Käina raja kohta, sõidetavad on seega vaid Tabasalu ning Vasalemma, aga mõlema raja kate on väga viletsas seisus. Tabasalu rada hakatakse ehk juba lähitulevikus renoveerima, kuid siiani tööde algus venib ning tõsisemaks kihutamiseks seda rada ei soovitaks - neljarattalise tervise huvides näiteks.

Vasalemma raja olukord on veidi parem, kuid seal on palju lahtiseid teeotsi ning keset rajasooritust kohaliku sinise Belarussiga kohtumine päris tõenäoline. Seepärast saaks Vasalemma rada sõitmiseks pakkuda ainult korralikult turvatud sõiduürituse ajal. Niisiis jäävad Eestis sõelale vaid Rapla ja Pärnu rada.

Välismaal asuvatest radadest tuleb esmalt mainida Riia Bikerniekit, mis sarnaselt Pärnu rajale koosneb kahest osast. Reeglina korraldatakse harrastajate üritused aeglasemal kardirajal.

Riia raja näol on tegu vana ja meie oludes korraliku kompleksiga, rajakate on korralik ning rada ise tehniline ja põnev - kaarte segavad mõõdukad tõusud ja langused.

Kõigil avatud rajapäevadel osalejatel peavad olema ette näidata kehtiv juhiluba ja liikluskindlustuse poliis ning tehtud sõiduki ülevaatus.

Need on korraldajatele garantiiks, et te autot esimest korda ei näe ja et see ka koos püsib. Võistlustel on autodele täiendav tehniline kontroll ning mõlemat laadi üritustel on korraldajal õigus piloot eemaldada määrustele mittevastava käitumise või ka auto tehnilise seisukorra pärast.

Kuigi rajapäevadel osalemine ning ka võistlustel kihutamine toimub vaid omal vastutusel, nõutakse võimalike avariide korral aru ka korraldajalt ning seetõttu järgitakse etiketti ja võistlusmäärusi täpselt - vahel on üksikud erandid küll võimalikud, kuid ainult eelneval kokkuleppel ürituse korraldajaga.

Kõigil rajaüritustel on nõutav kiivri ja turvavööde kasutamine, lisaks sellele peaks pidurisüsteemis olema värske vedelik, pidurikettad pragudeta ja piduriklotsid värskemad kui viimane vint. Turvalisuse seisukohalt on olulised ka rehvid - nende nurgad võiks olla võimalikult värsked ja rajale ei maksa ronida lubatud miinimumini kulunud mustriga, rääkimata koordi vigastustest jms.

Eriti tähtis on pidurite, rehvide ja väljalaskest kostev müra välismaal - seda kontrollitakse piinliku hoolega. Näiteks Ahvenisto ringrajal Soomes on eestlase Ford müra pärast musta lipuga maha võetud ja korduvmõõtmise läbis liikur alles siis, kui summutisse löödi Coca-Cola purk!

Peale nimetatud asjade tuleks autodest eemaldada lahtised esemed ning asendada vanad ja pragunemisaltid lõdvikud. Õli võiks olla pigem kriipsuke üle kui alla normi. Mitme ühele poole kaldus kurvi korral võib vanemate liikurite mootor vähese õli puhul vajalikust kuivemaks jääda ning "ringitõmmanud" saale on parim võimalikest lahendustest.

Kindlasti tuleb järgida korraldajate nõudeid ja leppida kokku, et rajal möödutakse vaid ühelt poolt - vasakult. Kasutage peegleid ja andke kiirematele teed, veel parem, kui annate selleks parema suunatulega märku - kiirem teadvustab, et teda on nähtud.

Kui teist mööda sõidetakse, siis ärge rapsige, vaid säilitage valitud sõidujoon, pärast sooritust on aga mõistlik mootorit ja pidureid rahulikult sõites ka veidi jahutada. Et klotsid ei sulaks, andke neile jahtumiseks aega ja ärge kasutage kohe seisma jäädes seisupidurit.

Lisaks aadressile tqhq.ee on Eesti ringrajahuvilistest harrastuspilootide infotahvliks ka veebileht www.opentrack.pri.ee. Selle taga on neli inimest, kes on enda ning omasuguste tarvis käivitanud sõiduürituste seeria Open Track, millesse lisaks Pärnu ringrajale kuulus eelmisel hooajal ka Riia rajaüritus.

Open Tracki rajapäevad on lihtsaim viis alustada enda harimist kihutamiskunstis. Tegemist pole võistlusega, vaid sõiduoskuse lihvimisega, kuid sõitja käsutuses on tasemel ajavõtusüsteem, ohutust tagav korraldusmeeskond ning hulk asjalikke sohvreid, kellelt saab kasulikke näpunäiteid nii auto seadistamise kui ka juhtimise kohta.

Need üritused on muutunud nii populaarseks, et enam ei suudeta kõiki soovijaid vastu võtta. Hobi korras peetav ürituste sari koosneb 3-5 rajapäevast ning suudab vastu võtta iga kord ca 60 pilooti. Kes üritusele hiljaks jääb, neile võib soovitada autoklubide korraldatavaid väiksemaid võistlussarju ning ebaregulaarseid rajapäevi. Ametlike võistluste piires saab kihutada mõned katsed, harjutamiseks sobiksid rajapäevad paremini.

Kui kõik sujub plaanipäraselt, käivitub järgmisest aastast põnev võistlussari, mille töönimeks on hetkel "Eesti Superauto 2008". See sisaldab nelja osavõistlust: kiirendus, lõppkiirus, ringrada ja nn dirt track. Testsari võidakse maha pidada juba sellel aastal, kasutades selleks olemasolevaid võistluskalendri üritusi.

Autor: Kaido Soorsk