Pildistamine avalikus kohas nõuab reeglite tundmist

Avalikuks kohaks loetakse üldkasutatavat kohta või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territooriumi, ehitist või selle osa: teid, tänavaid, haljasalasid, kauplusi, toitlustusettevõtteid, kultuuri-, haridus- ja lasteasutusi ning ühissõidukeid.

Suures rahvamassis on tavaline, et võid sattuda kellegi kaamera ette. Nii on suurkontsertide korraldajad keelanud publikul fotoseadmete kasutamise, et kindlustada esinejale ja pealtvaatajale nauditav elamus.

Kaubanduskeskustes on pildistamine keelatud äriliste nüansside ja klientide privaatsuse kaitsmiseks. Viru Keskuse juhi Ants Vasara sõnul soovitakse kaitsta ettevõtte brändi ja kontrollida info liikumist. Eriti hoolega hoitakse silma peal, et inimene tänavalt ei tunneks huvi vaateakende kujundamise ja muude oluliste kaubanduskeskusele iseloomulike konstruktsiooniliste lahenduste kohta. Lubatud on paari võtte tegemine oma sõbrast.

Poe turvatöötajal on õigus uurida, mis eesmärgil pilte tehakse. Kui pildistamine osutub olevat vastuolus kaubanduskeskuse korraga, palub turvatöötaja pildistamise lõpetada. Kokkuleppel kaubanduskeskuste juhtkonnaga on aga võimalik pildistada peaaegu kõike.

Tavaliselt keelatakse pildistamine hoone sees, kuid on ka kohti, kus on lubamatu pildi tegemine hoone territooriumil. Viimane on keelatud näiteks Tallinnas Stockmanni kaubamaja territooriumil. Firma lähtub seejuures kontserni ettekirjutustest.

Ettevõtted tuginevad keelates asjaõigusseadusele, mille alusel nad on kinnisasja valdajad ja see annab õiguse koostada reeglid, mida kinnisasja kasutaja peab jälgima.

Valdaja võib olla nii omanik kui ka rentnik. Kui valdaja on keelanud oma territooriumi piires pildistamise, tuleb valduse kasutajal seda järgida. Vastasel juhul on valdajal õigus sundida isik lahkuma, mille eiramist võidakse käsitleda kuriteona.

Tallinna geiklubi Angeli esindaja Reimo Metsa sõnul on igal kohal õigus paika panna oma reeglid. "Kui klient ei soovi neile alluda, siis on kliendil õigus valida külastamiseks mõni talle sobivam paik," märgib ta.

Siiski pole territooriumi valdajal omaalgatuslikult õigust konfiskeerida kaamerat ja nõuda fotode üleandmist. Erandiks on juhud, kus territooriumi valdaja on selle õiguse saanud lepinguga.

Nii kuulub Eesti Spordimuuseumis esemete pildistamise õigus muuseumile ja omapead pildistamine on keelatud. Pildistamisluba tuleb taotleda, fotografeerimine on tasuline ja negatiivid jäävad muuseumile.

Avalikus kohas pildistamise kohta seadust pole. Inimese fotografeerimist puudutavas tuginetakse põhiseaduse paragrahvile 19, mille järgi on isikul õigus vabale eneseteostusele. N 26 sätestab õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele, N 45 viitab õigusele vabalt levitada pilte. Samas on need õigused piiratud hea nime, au, kõlbluse, teiste inimeste õiguste, vabaduse, tervise ja avaliku korra huvides.

Avalikus kohas ei tohi pildistada inimesi, kes pole avaliku elu tegelased, neilt on vaja luba. Kuid ka avaliku elu tegelastel on oma privaatelu ja eraterritooriumil pilti tehes on vaja nendegi nõusolekut. Asjade pildistamisele avalikus kohas seadusest tulenevaid piiranguid pole.

Inimest võib fotografeerida, kui ta on sellega nõus või kui võib eeldada tema nõusolekut. Vaikimisi annab inimene selleks nõusoleku avalike ürituste korral, kui on teada, et üritust meedias kajastatakse.

Kui fotot soovitakse kasutada reklaamis või viidata füüsilisele isikule, peab reklaami tootja reklaamiseaduse kohaselt veenduma, et tal on isiku nõusolek. Nõusolekut pole vaja küsida, kui inimese kujutist pildil ei saa seostada konkreetse isikuga või avalikus kohas pildistatakse inimese vara või lemmiklooma.

Teiselt poolt sätestab reklaamiseadus, et omaniku loata ei tohi reklaamis kasutada tema omandit või viidata sellele viisil, mis jätab üldsusele mulje, et omanik on nimetatud reklaamis kajastuvaga nõus.

Vältimaks ebameeldivasse olukorda sattumist, on kõige mõistlikum enne pildistamist saada pildile jäävalt isikult nõusolek või näidata oma käitumisega pildistamiskavatsust.

Hobipiltnikul muutub tänaval pildistamine üha keerulisemaks. Olen saanud sõimata suvalistelt möödakäijatelt - statiivilt linna jäädvustades - ja Stockmanni turvamees on mu kaubamaja lähedalt minema kupatanud. Paranoia kasvab ning tunne on juba nagu New Yorgis või Londonis, kus metroos kas ei tohi üldse pildistada või võib politsei sind näiteks terrorismi tarvis luuramises kahtlustada ja fotograafi arreteerida. Enamik pildistajatest siiski pole pahatahtlikud ning objektiivi ette jäävad maastikud-linnaplaanid lähevad isiklikusse kogusse, kus nad aastakümnete pärast oluliste dokumenteerivate kaadritena uuesti välja otsida. Nii ei pruugigi tänaval kuhugi suunatud objektiiv tähendada pahatahtlikkust kellegi suhtes või kohe leheveergudele halvustavate kommentaaride juurde pääsemist. Küll võib see olla osa kellegi loomingust või ajaloost.

Autor: Aili Mitt