Mees, tee lapsi!?

Vastata saab see, kes tükki vaatama pääseb ning kerge see ei ole - hooaja lõpuni on kõik etendused välja müüdud.

Sotsiaalse teatri alla liigitatav Tiit Ojasoo lavastus "??? ehk garjatšije estonskije parni" muretseb eestlaste väljasuremise pärast, sest teadlased on öelnud üheselt: "See ei ole enam küsimus, see on aja küsimus. Vaja on hullumeelset ideed."

Lavastuse tutvustus viitab saabuvale katastroofile: prognooside kohaselt väheneb eestlaste arv lähema 45 aasta jooksul 46,8 protsenti. Emapalk ei ole aidanud, me ei naerata lastele, me ei ehita juurde lasteaedu ja me küsime endiselt: aga milleks see kõik? Selles olukorras otsustab kamp noormehi teha meeleheitliku, aga õige sammu. Moraalselt on nende tegu vastuvõtmatu, eetiliselt kahtlane, kuid eesmärki silmas pidades ainuõige.

"Igal asjal peab ju olema pealkiri," selgitas lavastaja Tiit Ojasoo lavastamise käigus sellise nime juurde jõudmist. Küll venekeelne, on see "eesti mehe märk" palju laiemalt tuntud. Leedu õllereklaamis selle nime all mänginud Eesti näitlejatest said kohapeal tõelised meediastaarid.

Lavastus põhineb näitlejate improvisatsioonidel, võrgutusõpikutele ja eestlastega toimunud kohtumisõhtute stenogrammidel. Žanri kohta märkis Ojasoo, et see on kohati ohudraama, kohati päris naljakas ja kohati väga kurb lugu. Veel on see omamoodi viljakusriitus, lavastuses kohtab eestluse kultust ja muidki märksõnu. Kõik see kokku peaks vaatajas tekitama hulga küsimusi, loodetavasti on neid teatrist lahkudes rohkem kui sinna minnes.

Lavastust reklaamiva ülekutse "Mees, tee lapsi!" kohta rõhutas Ojasoo, et selle peale ärritumine on hämmastav. "Ma ei ütle ju, et kuulge, hakake kõik mööda maad ja ilma vallaslapsi soetama," avas ta. Loomulikult peaksid esmalt olema mees ja naine, kes õnnelikult koos elavad, kuid edasi on mõte sama: tuleb lapsi teha.

Üldse tuletas lavastaja meelde, et tegemist on ikkagi teatriga, kus ei tohiks segamini ajada sõnumit ja selle kandjat. See, mida laval öeldakse, ei pruugi olla see, mida mõeldakse, ning kõige olulisem võib olla hoopis see, mis mõtteid see ütlemine tekitab.

Lavastus on soovitatav alates 10. klassist.

Meil räägitakse sotsiaalse teatri vähesusest. Kui keegi aga võtab ette lavastuse, mis räägib naftast või laste tegemisest, on esimene küsimus: kui palju te ise autoga sõidate või kui palju teil lapsi on.

Samas räägib keegi teine sellest, kas olla või mitte olla, kas tappa oma isa mõrtsukas või mitte tappa.

Siis kiidetakse: vaata, kui tore "Hamlet". Keegi ei küsi, kas sa ise oma isa tapnud oled.

Autor: Ülle Hallik