Soome ärimehed peavad Eestit põnevaks

"Suurematel on raskem tulla, sest üle kahesaja inimese leidmine on Eestis tõsine probleem," lisab ta.

Harttunen on Eestis elanud ja töötanud kuus aastat. See ei ole päris tavaline, sest üldjuhul tullakse siia paariks aastaks. Kui ta 2001. aastal Sampo Eesti Varakindlustuse arendusdirektoriks tuli, ei osanud ta eesti keelt sõnagi. Nüüd räägib ta soravat eesti keelt ja on valitud Soome-Eesti Kaubanduskoja juhatuse esimeheks. Tema sõnul on kolm neljandikku kaubanduskoja liikmetest eesti keele selgeks õppinud.

Harttunen ütleb, et ehkki Helsingi ja Tallinn paiknevad lähestikku ja ehkki eestlased ja soomlased on sugulasrahvad, on nad ometi nii erinevad. "See erinevus torkab silma juba lennukiga Tallinna saabudes. Lennuk pole õieti maandudagi jõudnud, kui juba hakkavad turvavöölukud klõpsuma ja mobiilid lülitatakse sisse. Soomes on kõik märksa rahulikum," ütleb ta.

Eestlaste temperament ja elutempo on keskeuroopalikum, ja osale Soome ärimeestest see meeldib. Praegust Eestisse tulijate põlvkonda nimetab Harttunen noorteks lõvideks. Need on enamasti natuke üle kolmekümne, tihtipeale poissmehed, nagu ta ise, sest perega on kolimisplaane raskem teha. Enamasti on nad tõsised tegijad, mitte enam nagu algusaegade seiklejad, kelle värvikaim esindaja oli Carl Danhammer.

Personalifirma juhina peab ta kahetsusväärseks, et Soome firmad liiga vähe eestlasi Soome edutavad ja et eestlased on liiga loiud Lätti ja Leetu firmajuhtideks pürgima.

"Kui mõelda Nokiat, mis on tõeline rahvaste paabel ja võidab sellest kõvasti, siis Eesti-Soome majandussuhete seisukohalt oleksid vastastikused kogemused üksnes rikastavad," leiab Harttunen, kes usub Helsingi-Tallinna klasteri tulevikku.

Olles pikka aega Eestis elanud, kiidab ta Eesti ärikultuuri ja -väärtusi, kuid tunnistab, et üks illusioon on temas purunenud.

"Kahju, et praegune olukord soosib partei- ja semukapitalismi ning jokk-mentaliteeti, mis on ka varem varjatult olnud, kuid nüüd käib isegi avalikuks tegemise järel sulle-mulle mäng häirimatult edasi," ütleb Soome kaubanduskoja juht. "Aga ega ma virise, üldiselt ma ei leia, et midagi oleks väga valesti tehtud."

Kari Vihurila sisenemine Eesti äriellu oli pisut ebatavaline - ta tuli Eestisse hoopis puhkama, kuid juba mõne aja pärast sukeldus siin ettevõtlusesse.

"Lihtsalt üks hetk sai Soomes pikast finantstööst villand ja otsustasin tulla Eestisse ilma eriliste plaanideta puhkama ja jahti pidama," ütleb firmaanalüütikuna KOP, Nordea ja Sampo pangas töötanud Kari Vihurila.

Juba paari kuu pärast tuli tal nõudluse tõttu asutada firma Nobel Consulting, mis asub nn soomlaste majas Suur-Patarei tänaval ilusa vaatega merele.

Vihurila teeb firmadele SWOT-analüüse ehk siis vaeb nende tugevaid ja nõrku külgi ning arenguväljavaateid.

Oma kogemustele toetudes väidab ta, et paljudel Eesti firmadel ei ole selget pikaajalise arengu ja veel vähem rahvusvahelise laienemise plaani. "Lepitakse saavutatuga ja ollakse valmis firma soodsa pakkumise puhul pigem maha müüma kui mõtlema selle väljavaadetele," ütleb ta.

Erinevalt Soomest moodustab Eestis firmade väärtusest tihtipeale 75% kinnisvara ja ülejäänu tegelik vara.

Kari Vihurila heidab kriitikanooli ka Eestis tegutsevate Põhjala taustaga pankade pihta. Kui firma tahab Eestis laenu, siis tagatisena nõutakse eelkõige kinnisvara ja äritegevusele pööratakse vähe tähelepanu. Nii toimiti Soomes 30 aastat tagasi.

Nõustamise kõrval esindab Kari Vihurila ka kümmekonna soomlase ja eestlase investeerimishuve. Nad otsivad firmasid, kuhu on valmis investeerima suurusjärgus 50 000-150 000 eurot ning aktiivse aktsionärina osalema nende arendamisel. Vihurila ütles, et tema on leidnud sellise valdkonna LED-lampide tootmises, kuhu ta on kaasanud ka oma Soomes elava poja.

"Kui poeg raha päris, tahtis ta osta nahktagi ja BMW. Laitsin selle mõtte maha ja kutsusin ta aktsionäriks. Loodan, et ta jätkab õpinguid mõnes Eesti kõrgkoolis ning edaspidi ka minu ärisid siin. Eesti on heade võimaluste maa."