Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Väärismetall tasub romudest eraldada
Elektri- ja elektroonikaseade võib lisaks tavalistele materjalidele sisaldada ka laias valikus väärismetalle.
Otseselt kullast ja hõbedast komponente küll ei ole, aga mõne grammi murdosa jagu detailides väärismetalle siiski leidub.
Koduses "kullavabrikus" ei ole väärismetalle eraldada võimalik, aga suure koguse korral (näiteks 20 tonni komponentidega trükkplaate) on juba majanduslikult mõttekas suunata jäätmed ümbertöötlusse vastavatesse tehastesse piiri taga, et väärismetallid tööstuslikult eraldada.
Väärismetallisisaldus sõltub ka seadmete valmistamise ajast. Näiteks 1970ndatel valmistatud telefonijaamades oli hõbedasisaldus kuni 2 kilo ühe tonni seadmete kohta. Tänapäevastes seadmetes on hõbedasisaldus juba neli korda väiksem.
Väärismetalle on rohkem IT- ja telekommunikatsiooniseadmetes (arvutite emaplaadid ja arvutikomponendid, NMT- ja GSM-tugijaamad).
Televiisorite, muusikakeskuste, printerite või koopiamasinate, videoseadmete jms komponendid reeglina siiski väärismetalle ei sisalda.
Levinud on elavhõbedat sisaldavad releed ja lülitid, berülliumoksiidi ja pliiga komponendid, akud, ja kondensaatorid. Kineskoopides leidub raskemetalle, millega oskamatu ümberkäimine on tervisele ohtlik.
Autor: Andrus Kasema