Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui kõndis mannekeen
Tallinna Moemaja asutamine tähistas uut etappi Eesti rõivastuskultuuri arengus. Ajavahemikus 1957-1992 töötas rahvusvahelisi moesuundi tarbija maitsele kohandavas ettevõttes ligi 40 Eesti NSV Riiklikust Kunstiinstituudist professionaalse ettevalmistuse saanud tarbekunstnik-moeloojat, kelle kavandatud mudeleid aitasid teostada eriharidusega konstruktorid, tehnoloogid, rätsepad ja õmblejad.
"Omaaegse moekeskuse tugevuseks peavad asjaosalised just hoolikalt valitud meeskonda ning koolkondlikku järjepidevust. Arvestatavast tasemest räägivad ka arvukad küllakutsed, välisesinemised ja auhinnad," avab näituse kuraator Anu Ojavee Moemaja edu tagapõhja.
Rahvusvahelise pressi arvates tegi Eesti moeloomingu omanäoliseks ja edukaks just rahvuslike elementide oskuslik kasutamine moodsates rõivakollektsioonides.
Kuigi ettevõtte põhiülesanne oli tootmiseks sobivate rõivamudelite väljatöötamine õmblusvabrikutele, jäid loomingulisuse väljundeiks uusi moesuundi tutvustavate kollektsioonide kavandamine kaks korda aastas toimuvatele moedemonstratsioonidele ning moelehekülgede illustreerimine 1958-1992 ilmunud ajakirjale Siluett.
Lõikelehelisaga väljaande venekeelsed eksemplarid olid eriti nõutud ja oodatud ka Eestist kaugemal.
Tänaseks on endisest esindusettevõttest saanud peatükk Eesti moeajaloost. Tallinna Moemaja lagunemine ning ajakirja toimetuse likvideerimine jäid perestroika ja Eesti taasiseseisvumise aegsesse erastamisprotsessi. Retrospektiivnäitus annab ülevaate organisatsiooni struktuurist ja tegevusest enam kui kolme aastakümne jooksul.