Hommikuvõimlemist asendab aknapesu

Kell 11 tööpaigale jõudes on ehmatust ja nalja küllaga, kui oodatud turske ja kogukama meesterahva asemel firma ISS turundusjuhile Kaupo Kalevile viisakalt tere ütlen ja teda tööle asumise soovist teavitan. Rõõmsameelselt ulatab ta mulle tööriided ja naerab vaikselt isekeskis.

Varustatud on mind kõigega. Tõmban kiirelt jalga traksidega tööpüksid, mida kaunistab firma logo, peale jaki ja pähe nokatsi. Tööpäev uues ametis võib alata.

Suures kõrgusekartuses tõstan enne katuse poole sõitu pilgu taevasse, et hinnata maja kõrgemail korrustel kõlkumise riski. Maast vaadates olukord väga jube ei tundu. Kaasas ameti oskaja Kristjan Kukk ja fotograaf Maris Ojasuu, astun tõstekorvi, et tööga algust teha.

Paar aastat fassaadidel tööd teinud Kristjan vajutab nupule. Väike ja suhteliselt kitsas majaseintel turnimist võimaldav riistapuu hakkab liikuma. Värin käib südame alt läbi. Esimesega hooga suunan pilgu seinale, et ennast kõrguse kasvades mitte ära ehmatada. Neljanda-viienda korruse vahele jõudes viskan pilgu ka selja taha. Õõnestavat pilti ei avane, kõrgus on talutav ja vaade väga nauditav.

Maja viimase korruse akende kõrguselt avaneb pilt sadamast ja miniatuursetest, silmale ülipisikesena paistvatest sagivatest inimestest vanalinnas ning selle ümbruses. Üleval olles tunnen esmalt huvi tõstekorvi trosside pidamise vastu. Minu süvenenud pilk hindab paarikümne meetri kõrgusele metalltoru külge kinnitatud tõstuki kandejõudu. Rahustuseks kinnitab töömees Kristjan, ei tõstekorv on maja küljes turvaliselt kinni ja midagi juhtuda küll ei tohiks. Tema mitmeaastase tööstaaži jooksul pole ühtegi ohtlikku situatsiooni ette tulnud.

Vaate nautimiseks palju aega pole, töö tahab tegemist. Paaril esimesel korral jälgin maa ja taeva vahel kõikudes kogenud töötaja sissejuurdunud liigutusi: pesumopp märjaks, aken sujuvate liigutustega pesuvahendiseks, kummist otsikuga mopi abil aken pesuveest puhtaks, viimistluseks paar kohta paberiga üle ja aken ongi puhas.

Et asi selgeks saaks, haaran pärast paari ettenäidatud korda ka mopi ja hakkan proovima. Algajana võtab mul poole akna pesemine tunduvalt kauem.

Üritan olla püüdlik õppija ja randmeliigutust iga korraga paremaks lihvida. Lühikeste käte tõttu pean tõstekorvis oma paarimehest tunduvalt rohkem ukerdama. Akende lõplik viimistlemine, nurkade kuivatamine ja paberiga puhtaks tõmbamine sunnib mitmelgi korral ka üle tõstekorvi ääre kummardama. Alla vaatamine on seekord kõhedam. Vastu terendav asfalt tekitab hinges taas kord väikse hirmuvärina.

Pärast esimest pestud akent üritan tutvuda lähemalt ameti spetsiifikaga. Tööd tundva Kristjani kinnitust mööda on amet igati karastav. Haigused ja kõrgemal puhuv tugev tuul teda paari aasta jooksul kimbutanud ja murdnud pole. Uudishimulikule küsimusele, kas sellistes kõrgustes turnimine on sundinud ka elu kindlustama, saan vastuseks lihtsa ja konkreetse ei. Mingid piirangud on vilunud noormees tööle siiski seadnud: Tornimäe kaksiktornide otsa pole tal soovi turnima minna. "Meil ikka paar hulljulget leidub, kes seal ka tööd käivad tegemas," kommenteerib ta.

Kõige aktiivsem pesuperiood on algamas. Kevad, suvi ja sügis on Kristjani jutu järgi tööd täis. Talvisel ajal tegeletakse rohkem siseviimistluse ja puhastustöödega, harva leidub ka neid, kes talvisel ajal mustade akende puhastamise vajadusest teada annavad.

Töö on suhteliselt paindlik. Kubjast kõrval ei ole, kes töötatud tundide ja minutite üle karmilt arvestust peaks. Peamine on, et töö korrektselt ja õigeks ajaks tehtud saaks.

Korrus korruse järel allapoole liikudes viskan pilgu vasakule, tööpõld on ääretult lai. Klaasipinda, mida puhastada, jagub tervele armeele. Ahtri tänava Admirali maja fassaadi klaasseina pindala jääb mulle küll saladuseks, kuid minu kõrval seisva kogenud spetsialisti silm oskab hinnata, et kogu pinna puhastamiseks kulub terve kuu.

Muie mu näol püsib mõnda aega. Minu nägemuses on kuuga maja teise poole aknad ilmselgelt jälle tolmused ja vajavad peagi uuesti puhastamist. Mu paarimees nõustub minuga. Isekeskis arutledes lahterdan aknapesija töö sama lõppematuks kui seda on juuksuri ja koka oma.

Iga pestud akna järel tõuseb tuhin ja amet hakkab mulle kui esmakordsele proovijale järjest enam meeldima. Ikkagi sootuks teine keskkond, töö ja käteliigutused kui arvuti klaviatuuril klõbistades. Aknapesija töö on kontorilaua taga istumisele hea vaheldus. Hetkeks olen unustanud ka oma kõrgusekartuse ja mõlgutan mõtteid, milline tunne võiks olla 112meetrise Tornimäe maja ülemistel korrustel tööd teha.

Paar korda maja fassaadil üles-alla sõites tunnen kahtlemata huvi, millega majarahvas eri korrustel tegeleb. Pilguheit kontoritesse annab aga sootuks arusaamatu pildi. Pea kõik tööruumid, millest tõstukiga mööda sõidan, on tühjad.

Tekib kahtlus, et käimas on massiline tööluus. Olukorra päästavad siiski maja alumisel korrusel kontorilaua taga arveid kokku löönud tõsine härrasmees ja kaks rõõmsameelset aknapesijatele lehvitanud vanemat daami ühel ülemisel korrusel, kes end hommikupoolikul hea ja paremaga kostitasid.

Tund aega lendab kiirelt. Jõuame kahekesi pesta viis akent. Töid juhatav Riho Teigar kinnitab pärast töö lõppu, et aknapesu sõltub paljuski just ilmast. Hommikukohvi ja ajalehtede kõrval visatakse igal päeval pilk ka ilmaprognoosile ja termomeetrile.

"Kui tuult on üle 12 meetri sekundis, siis majafassaadidele enam turnima ei minda," kinnitab Teigar.