Metsa kuivendamiseks saab toetust küsida

Eestisse rajatud kuivendussüsteemid ja kaasnev teedevõrk on tarvis korras hoida.

RMK metsamajanduse direktori asetäitja Jaan Schults sõnas, et liigkuivendamisest tänasel päeval enam rääkida ei saa. "Kuivendussüsteemide ehitamine või rekonstrueerimine on üpris kallis tegevus. See investeering toodab ennast tagasi mitte ühe-kahe, ega ka viie aastaga, vaid aastakümnetega. Tänases rahamaailmas kaalutakse alati tõsiselt, kas on mõtet seda kulutust teha," ütles ta.

"RMKs on juba 2001. aastal vastu võetud otsus, et uusi kuivendamata metsaalasid enam süsteemselt ei kuivendata," rääkis Schults. "Tänane prioriteet on olemasolevate kuivendussüsteemide korda tegemine ja korrashoid. Kus on siin mõistlik piir, selle on loodus ise aja jooksul kätte näidanud."

Erametsaliidu juhatuse liikme ja metsaomaniku Taavi Ehrpaisi arvates peaks samuti prioriteedi seadma rekonstrueerimisele, mis aga välista uute süsteemide ehitamise vajalikkust. "Nõukogude ajal rajati meile väga palju suuri kuivendusvõrke, loodi head tingimused metsade tootlikkuse suurendamiseks, trassidele ehitatud teede abil paranesid oluliselt juurdepääsu tingimused," leidis Ehrpais. "Kindlasti on ka neid näiteid, kus kuivendamine ka halba tegi, kuid protsentuaalselt on seda väga vähe. Tänaseks on kuivendamise tipphetkedest möödas 30-40 aastat. See tähendab seda, et rekonstrueerimise vajadus järjest suureneb."

Kui RMK teeb kõik kuivendussüsteeme puudutavad tööd oma vahenditest, siis erametsaomanikel on võimalus taotleda mitmesuguseid toetusi. Mitmed metsaomanikud väitsid samas, et ei ole lihtsalt viitsinud taotlusi esitada, kuna bürokraatlik asjaajamine neelab siis kogu nende aja.

Taavi Ehrpais sellega ei nõustunud, kinnitades oma kogemustele tuginedes, et bürokraatia jääb taotlusprotsessi juures täiesti mõistlikkuse piiridesse. Nimelt on Ehrpaisil esitatud taotlus erametsakeskusest toetuse saamiseks (kuigi vastus sellele on veel tulemata). Ometi kinnitab ta, et nii maaparandusbüroo kui ka keskkonnateenistuse spetsialistid olid väga mõistvad. "Näiteks käidi kohapeal kontrollimas kraavide olemasolu, mida kaartidel ei olnud ja ametnikud aktsepteerisid 1920ndatel kaevatud kraavi, tänu millele saan süvendamise teha lihtsustatud korras," rääkis Ehrpais.

Suur probleem just erametsades ongi tema arvates eesti-aegsete kuivenduskraavide olemasolu, mille kohta kaardimaterjal puudub. See tekitab palju probleeme rekonstrueerimise tegemisel, kuna raske on kraavi olemasolu tõestada.

"Olen nõus, et täna me liigkuivendamisest rääkida ei saa, eriti olukorras, kus koprad oma tammidega on jõudnud pea igasse suuremasse kuivenduskraavi," sõnas Ehrpais.

Toetust on erametsaomanikel tema sõnul võimalik taotleda põhiliselt kahest kohast: "PRIA eeldab maaparandusühistu tekitamist, samas on sealt võimalik saada raha suurtele objektidele. Erametsakeskusest on võimalik taotlus teha erametsaomanikke koondavatel organisatsioonidel. Seal on ülempiir 300 000 krooni ja omafinantseering 30%. See toetus on mõeldud just väiksemate süsteemide remondiks, mõningate truupide vahetamiseks vmt," kirjeldas Ehrpais.

Ka Jaan Schults soovitab erametsaomanikel kaaluda, kas toetuse saamiseks vajaliku aja ja töö kulu on rahaliselt väiksem kui saadav toetus ning vajadusel siiski see tee läbi käia. "Alustuseks peaks metsaomanik läbi lugema maaparandusseaduse ja sellega seotud määrused," leidis Schults, kuna tegelikult on kuivendust reglementeeriv seadusandlus päris põhjalikult lahti kirjutatud. "Teiseks peaks pöörduma maakondlikku maaparandusbüroosse, kus kindlasti aidatakse nõu ja jõuga."

Ehrpaisi arvutuste kohaselt maksab metsakuivenduse kilomeeter ca 20 000 kr. "See on hind koos trasside rajamisega ja mullete silumisega. Kui aga tegemist on rekonstrueerimisega, olemasoleva kraavi süvendamisega, läheb asi kergemini," kinnitas ta.

"Maksumust mõjutab ka kütuse hind, kuna enamik töid tehakse masinatega," lisas Schults, kelle hinnangul on hinnad aasta-aastalt tõusnud. "RMK on 2006. aastal teinud mitme kuivendussüsteemi riigihanked. Pakkumised kõiguvad 2500-3400 kr/ha."

Jaan Schults leidis hoopis, et kõige raskem on ületada eelarvamusi. "See, kas mingi kuivendussüsteem läheb rekonstrueerimisele või ei, sõltub palju metsandusega mitteseotud inimestest (omavalitsused, mittetulundusühingud ja paljud muud huvirühmad). Millegipärast on väga sageli tunda suhtumist, et metsakuivendus on "ebasoovitav tegevus". Tihti on lõplikud otsustajad just nemad. Et saada kooskõlastust, on vaja igal konkreetsel juhul palju selgitustööd teha," ütles Schults.

Eestis ületab aastane sademete hulk aurumise ligi kaks korda. Liigniiske kliima põhjustab maade soostumist. Selle vältimiseks on siinmail juba aastasadu kraave kaevatud.

1992. aastaks oli Eestis kuivendatud metsamaad ligikaudu 550 000-570 000 hektarit. Suurem osa sellest (460 000 ha) paikneb küll riigimetsas, aga ca 100 000 hektarit kuivendatud metsi asub ka eramaadel.

Uurimuste põhjal arvatakse, et tänu kuivendussüsteemidele kasvab Eesti metsades aastaga täiendavalt juurde miljon tihumeetrit puitu. Mitmeski kohas on vähetootlikud lehtpuupuistud ja võserikud asendunud tootlike segametsadega.

Looduskaitsjate seas on metsades paiknevad kuivendussüsteemid tihti kriitika objektiks. Ka sellega tuleks kuivendussüsteemide loomisel ja hooldamisel arvestada. Näiteks FSC säästva metsamajandamise sertifikaadiga (RMK omab seda 2002. aastast) kaasnevad iga-aastased sõltumatud auditid, kus metsakuivendussüsteemide majandamine on teravdatud tähelepanu all. Sellega seoses on näiteks RMKs tulnud üle vaadata ka kuivendussüsteemide ehitamise ja korrashoiu põhimõtted; 2002 võeti vastu otsus, et uusi kuivendussüsteeme ei ehitata.

Kui aga kraavid on majandusmetsas olemas, tuleks tõsiselt muretseda selle eest, et need ka töötaksid. Pidev hooldus hoiab ära suured ja kallid remondid.

Mis juhtub, kui kraavid hooleta jätta, on ilmekalt näha siis, kui kobras kraavile tammi ehitab. Analoogilised protsessid käivituvad ka juhul, kui kraavid lihtsalt kinni kasvavad. Kopra tegevuse tulemusel toimub see lihtsalt kiiremini ja on inimesele paremini tajutav.

Kuivendussüsteemi hooldamisel tuleks kindlasti vältida lehtpuude, eriti paju, vohamist kraavi voolusängis ja nõlvadel. Paju on kobrastele ideaalne toidulaud ning meelitab neid kraavidesse elama. Nende tegevus võib aga hävitada kogu metsakasvataja töö ja vaeva väga lühikese ajaga. Sellest lähtuvalt oleks parem, kui koprad elaksid siiski looduslikes veekogudes ning kraavide pideva hooldamisega (võsalõikamisega) tuleks vältida neile soodsate elutingimuste loomist.

Erinevalt pajust lepp tavaliselt voolusängi sees ei kasva. Samuti on lepp viimane puu, mida kobras toiduks kasutab. Piisavalt kõrgeks kasvanud lepad varjutavad kraavi päikesevalgusest ja hoiavad kraavid puhtad rohttaimedest. Samal ajal tagab lepa juurestik kraavinõlvade püsivuse. Miinus on aga asjaolu, et kui tee ja kraav paiknevad kõrvuti, on ka tee pahatihti puudest varjutatud.

Kraavi voolusäng tuleb pidevalt takistustest puhas hoida. Näiteks raietööde käigus satuvad kraavidesse oksad ja muud raiejäätmed. Igasugune praht takistab aga veevoolu ja hakkab kuhjuma. Veetase tõuseb ja muudab kraavinõlvad pehmeks. Tulemus on kraavinõlvade sissevajumine ja kraavide ummistumine.

Kui lihtsate hooldusvõtetega ei õnnestu kraavisüsteeme toimima saada või on need aastatega tõsiselt amortiseerunud, tuleb mõelda kulukama rekonstrueerimise peale. Siinkohal on mõttekas kaasata oma ala spetsialistid - maakondlike maaparandusbüroode töötajad ning kogemustega metsakuivendussüsteemide projekteerijad. Kuigi eesseisev töö on kaunis kulukas, on eramaa omanikul võimalus selleks erinevatest fondidest toetusi saada. Mets on mitmepalgeline ja erinevaid tegevusi on väga palju. Kõrvalseisjale võib jääda mulje, et mis seal ikka nii väga on vaja toimetada - mets kasvab ju ise. Siiski, tundes metsamajandaja tegemisi, pakub mulle kõige suuremat rahuldust noor, paari-kolme meetri kõrgune elujõuline mets. Loomulikult on ilus vaadata võimsat 60-150 aasta vanust männikut, kuid just noor elujõuline mets on see indikaator, mis annab tunnistust metsamajandaja heaperemehelikust käitumisest.

Autor: Anneli Allik