Riigikogu tahab legaliseerida rahvaasemike moosivargused

Mõnikord on mul inimeste pärast piinlik. Näiteks siis, kui olen juhtunud vaatama saadet stiilis "Reisile sinuga", kus inimesed ennast piltlikult alasti kisuvad ning välja vupsab midagi, mis võib-olla ei peaks tuhandetel teleekraanidel sirendama. Kuid see on vaid minu isiklik ebamugavustunne.

Hoopis teistmoodi piinlik, jõuetu häbitunne segatuna ängi ning pehmelt öeldes pahameelega tabab mind pea alati siis, kui loen lugusid Riigikogu liikmete kuluhüvitistest. Õigemini sellest, kuidas ennast lugupeetud rahvasaadikuks tituleeriv tegelane on osutunud tavaliseks moosivargaks, kes oma isikliku heaolu nimel proovib maksumaksja käest viimast kui senti välja petta. Eriti piinlik on aga see, kui enne mõne üksiku, halvemal juhul ehk viiendiku Riigikogu liikmete pisivargused legaliseeritakse nüüd suure häälteenamusega. Jutt on Riigikogu liikmete 30protsendise kuluhüvitise automaatsest lisamisest palgale, ilma et keegi selle kohta aru saaks pärida.

Mind teeb väga ettevaatlikuks kuluhüvitise automatiseerimise, sisuliselt küll erakordselt suure palgatõusu (NB! makse sellelt ei maksta!) legaliseerimise viis. Siit kumab läbi uue koalitsiooni juba tuttavaks saanud süstitegemist meenutav meetod - teeme kiirelt ära, korraks on valus, ent seejärel on tükk aega hea olla. Vähem arutelu, vähem diskussiooni, vähem eriarvamusi ja segavat müra - üks valus laks veeni ja jokk. Nii tehakse aktsiisidega ja nii tahetakse teha ka kuluhüvitistega. Pakun, et järgmisel nädalal alustab Riigikogu uue Eesti rekordi tegemist seaduse vastuvõtmise kiiruses.

Muidugi ütleb Andrus Ansip, et Riigikogu liikmete palgad ja sissetulekud pole valitsusjuhi asi. Nagu ka Riigikogu tegevus üldse, on ju nemad ikkagi kõrgeim võim (tõsi, alles peale rahvast, see kipub neil vahel ikka meelest minema). Nii väita on silmakirjalik - praktiliselt kogu uute seaduste ja muudatuste pakk tuleb tänapäeval valitsuselt. Riigikogu on üha rohkem ja rohkem - laenates president Toomas Hendrik Ilvese väljendit - kummitempli rollis. Tempo ja takti annab siin ette valitsusjuht, koalitsiooni pea, juhterakonna liider. Valitsusjuhil, kes ei julge võtta seisukohta Riigikogu saadikute laristamise suhtes, on aga eesti keeles öelduna jänes püksis.

Nagu on ka argpükslikud Riigikogu liikmete ning juhatuse katsed põigelda kõrvale kuluhüvitisi puudutavatest küsimustest. Tanki lükatakse mingi kolmanda järgu pressiesindaja, kes sätib küll püüdlikult sõnu, kuid kelle ütlemiste kaal võrdub udusule omaga. Seega on meil lisaks laristajatele ja moosivarastele Riigikogus ka terve rida inimesi, kes ei julge vastutust võtta - öelda, et jah, me peame kuluhüvitiste kinnistamist palga külge vajalikuks, kuna…

Ja võib-olla isegi kõige kummastavam ongi, millistele argumentidele tuginedes peetakse vajalikuks tõsta järsult enda sissetulekut. Nimelt, kuna see vastik "kollane ajakirjandus" käib neid tšekke kaemas ja siis neist kirjutab. Ebamugav on ju. Meil on ju hoopis tähtsamad tööasjad, miks te neist üldse ei kirjuta?!

Esiteks "kollasest ajakirjandusest". See väljend tundub Riigikogu liikmetele sobivat alati siis, kui ilmunud on midagi ebameeldivat. Mõistel "kollane" on ajakirjanduses mitu varjundit, kuid kindlasti ei ole teps mitte kollase läikega artiklid, mis räägivad maksumaksja raha otstarbekohasest kasutamisest. Ning lood, mis ilmunud peamiselt SL Õhtulehes ja Äripäevas, kirjeldavad kogu oma värvikirevuses rahvasaadikute jultumust, ülbust ja nahaalsust.

Ning mina tahaks tõesti teada, mis saab olla Riigikogu liikmete jaoks tähtsam kui selle talituse usaldusväärsus. "Eesti rahva esinduskogul pole õigust end naeruvääristada," ütles Ilves 2. aprillil Riigikogu ees. Ta lisas: "Riigikogu rolli suurendada ja seadusandliku võimu mainet parandada saate ainult teie ise." Täna on Riigikogu asunud mitte maine tõstmise, vaid langetamise teele. Ning vastus küsimusele, mis on olulisem usaldusväärsusest, tundub olevat lihtne: isiklik sissetulek ning bella vita - imeilus, kindlustatud ja mugav elu.

Aiman muidugi, et seaduseandjate eesmärk ongi Riigikogu mainet parandada. Kuid seda siiski omamoodi, äraspidisel moel. Kuna kuluhüvitistest ei peaks enam aru andma, siis ei oleks ka ehk lehes neid piinlikke öiseid pitsasid (loe saadikute keeles: kohtumine valijatega), ööklubisid (vt eelmisi sulge) ning korraga diislikütust ja bensiini mahutavaid kütusepaake (tangitakse nii isiklikku autot kui ka pereliikme või erakonnale kuuluvat sõidukit). Mida pole näha, pole ka olemas? Maine paraneb? Vaevalt. Ning mis olulisem, vaevalt selliste pisivirutamiste arv ka väheneb. Tegude varjamisel on tavaliselt vastupidine efekt. Uue koalitsiooni jutt maksumaksja raha kasutamise läbipaistvusest on naiivsetele.

Nagu on naiivsetele ka koalitsioonilepingus kirjutatud jutt sellest, et avaliku sektori palgad tõusevad ainult erasektori tootlikkuse kasvu piires. Kui eeskuju näitavad juba Riigikogu liikmed, kes peaksid olema need kõige-kõigemad, mis siis teistel, vähematelgi vendadel enam. Elagu kuluhüvitised ja kompensatsioonid! Nüüd on kõik ju lubatud, kuludokumentigi pole enam vaja!

Olen kaugel arvamusest, et Riigikogu liikmed peaksid elama näljapajukil. Ning arusaadav on ka see, et saadikutööga kaasneb lisakulusid. Iseenesest pole ju ideel fikseerida kuluhüvitis sissetuleku osana vigagi ning alternatiivina nn tšekimajandusele on see üsna mõistlik. Kuid selle teostamiseks on tublisti lihtsam ja, mis oluline, õiglasem viis: tõstame riigikogu liikmete palka 20% ja kaotame igasugu lisatasud.

Ent 30%ne garanteeritud maksuvaba tulu ilma kuludokumentideta, lisaks parteibroilerite inkubaator (abiliste lisandumine), eluasemekompensatsioon, eripensionid jne? Ning kõike seda tuleb kiivalt avalikkuse eest varjata - see on liig mis liig.

Niisiis, piinlik on. Kas tõesti paistab maailm elevandiluust tornist nii teistmoodi?