Väikesed veekogud aeda

Polegi oluline, et aias figureeriks uhke täisskaalas tiik või bassein, linnaaeda sobib pigem väike vulisev purskkaevutünn või veekonteiner terrassil. Ka veetaimi on võimalik eksponeerida minimalistlikul moel.

Konteinerveekogu võib välja näha nagu lillepeenar või lillekast, ainult et õitega uhkeldavad siin veetaimed ning mulla asemel on vesi. Ehitada võib maapinnaga ühetasaseid veeaedu - siis kaevatakse anum maa sisse, aga ka kõrgema servaga veekogud võivad olla väga atraktiivsed.

Kõige lihtsam on kasutada valmisanumaid, mida saab poest väga erineva kuju ja suurusega. Ent sobivad ka vanad puit- või malmtünnid, pajad, pütid, ämbrid, keraamilised potid - mis parajasti kodus leidub. Anum peaks olema veekindel, muid kriteeriume ei ole.

Tehisveekogude taimed on otstarbekas istutada korvidesse spetsiaalsesse saviga segatud veetaimede mulda ning panna need koos anumaga vee alla. Raskuseks võib poti peale laduda veel jämedamat kruusa või väiksemaid kive.

Suuremas konteineris saab taimepottide alla panemiseks kasutada näiteks vanu telliseid või lamedamaid kive, sest eri taimed eelistavad eri sügavusega vett.

Plastist valmisanumates on tavaliselt sellised astmed juba olemas. Vee peale võib panna hõljuma veel mõned ujuvtaimed, nt vesisalati või vesihüatsindi. Konteinerit ei maksa taimedega üle koormata.

Asukoha valikul võiks mõelda sellele, kas tugeva vihma ajal võib anum hakata vett üle äärte ajama - kui jah, siis peaks selle asetama hea drenaažiga pinnasele või äravooluga platsile. Veeanumate jaoks on kõige parem koht poolvarjus (aga mitte päris varjus), sest päikesepaistel soojeneb vesi väga kiiresti ning see on soodne vetikate tekkimisele. Kui vetikad siiski tekivad, eemalda veetaimed, täida anum puhta veega ning aseta taimed tagasi. Iga paari päeva tagant võiks veevarusid täiendada, sest vesi aurustub soojas.

Üks lihtne ja atraktiivne vetemäng rõõmustab alati silma ning lapsedki sulistavad selle lähedal hea meelega.

Selle rajamiseks pole palju vaja: üks sobiva võimsusega pump, veevoolik ja loomulikult vee olemasolu, lisaks korralik veekindel tünn, raudvõrestik ning platsijagu kive. Tünn kaevatakse maa sisse, tünni põhja asetatakse pump ning pumbaga ühendatakse paraja pikkusega veevoolik, mis ulatuks maapinnani välja.

Tünn täidetakse veega, peale asetatakse raudvõre (piisavalt tugev ja korraliku ülekattega, et kannataks pealeastumist) ning võre kaetakse pealt kividega. Vooliku maapealseks lõpetuseks sobib näiteks auguga kivi või peita vooliku ots mingi muu atraktiivse elemendiga. Pump lööb vee üles ning vesi valgub läbi kivide taas tünni tagasi.

Lastele on vesi vastupandamatu. Seoses sellega ei tohi unustada veega seotud ohte, kui majas on väikesed lapsed.

Kuigi võib tunduda, et veetase konteineris või kunstojakeses on väga madal, vajavad pisemad lapsed siiski pidevat järelevalvet.

Uppumiseks piisab ka viie sentimeetri sügavusest veest.

Väikesed veekogud meelitavad kindlasti ligi ka väikeloomi, nagu konnad või siilid.

Eriti just kõrgema servaga veesilmadest võib neil sisse kukkudes olla keeruline välja pääseda.

Loomade abistamiseks võiks panna veesilma äärde otsapidi vette mõne jämedama oksa või suurema kivi, kuidas ilusam on.

Kui taimedel algab kasvuperiood, võiks konteinerisse lisada spetsiaalselt veetaimedele mõeldud väetist.

Talveks tuleb väiksemad anumad kindlasti veest tühjendada või viia koos veetaimedega külmavabasse ruumi talvituma. Maa sisse paigutatud anumad, mille sügavus on vähemalt 60 cm, ei jäätu nii lihtsalt ning võivad jääda talveks välja. Sel juhul oleks hea selline taimedega anum pealt kinni katta.

Autor: Kadi Karro