Vana Euroopa, noor maailm

Euroopa on saanud 50 aastat vanaks ja koos temaga on jõudnud keskikka ka paljud eurooplased. Ning hakanud mõistma, et järgmine poolsajand erineb kõvasti viimasest.

Euroopa esimest 50 aastat iseloomustas kasvav elanikkond ja suur tööealiste osakaal. Sõjajärgse beebibuumi põlvkond pani aluse pidevale majanduskasvule.

Euroopa järgmise 50 aasta jooksul jääb see põlvkond pensionile, jättes endast maha kokkukuivanud tööjõu ning eakate tervishoiu- ja pensionikulude katmise raske koorma. 2050. aastaks on 36% inimestest vähemalt 60aastased, kahaneb elanikkond tervikuna. Euroopat võib tabada pikem aeglasema kasvu periood.

Arengumaad on aga noored ja kasvavad. Ennustatakse, et 2050. aastaks kahekordistub 50 vähim arenenud riigi elanikkond. Paljud Ladina-Ameerika, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Aasia arengumaad suudavad ilmselt võimalike tööliste armee hõivata ja majanduslikult kõvasti edasi jõuda. Nende piirkondade osakaal maailmamajanduses tõuseb. Piirkondades, kus ei suudeta elanikele tööd pakkuda, tekivad töötute noorte hordid, kasvab kuritegevus. Kehvad näivad Sahara-aluse Aafrika väljavaated. Selle tulemused võivad olla poliitiline ebastabiilsus, sõda ja terrorism, mille mõju võib tunda Euroopaski.

Tõusuteel on migratsioon Euroopasse. Ühest küljest pakub see mõningat leevendust tööjõumurele, teisalt võib sisserände lihtsustamine tuua kaasa sotsiaalseid probleeme. Uste avamine immigrantidele peab olema kontrollitud ja järkjärguline protsess.

Paljud riigid on teinud poliitilisi otsuseid, mille eesmärk on tõsta iivet, nagu maksusoodustused ja toetused lapsevanemaile, samuti meetmed emade tööhõive suurendamiseks.

Lisaks tuleb suunata tööealist elanikkonda rohkem pensioniks säästma. Tarvis on paindlikumaid pensionisüsteeme. Ka pensioniea tõstmine on mõistlik. Kõiki neid võimalusi kasutades saab Euroopa säilitada kõrge elatustaseme järgnevaikski aastakümneiks.

Autor: David Bloom