N'Djamena - kolme hoonega pealinn

Tšaad on nagu laiale territooriumile ulatuv küla, meenutab ÜRO egiidi all Aafrikat külastanud riigikogu liige Mart Nutt. Turiste ses riigis eriti pole, sest nädalas läheb N'Djamenast üks lennuk Pariisi ja teine Addis Abebasse Etioopias.

Igal perekonnal on 8-12ruutmeetrine maja kergetest materjalidest nagu puuoksad, rohulibled, sõnnik ja savi. Jõukamatel on eraldi naiste- ja meeste pooled, seejuures lapsed on koos naistega. Süüa tehakse väljas, sees kööki pole. Meie kandis oli selline elukorraldus 2000-2500 aasta eest.

Ühiskond on seal piirkonnas patriarhaalne, mees toimetab pea kõigi avalike asjadega, naine kodus ja köögis. Kui naine tahab minna teise asulasse, peab ta mehelt luba küsima.

Meelelahutuseks kohtutakse küla keskel, kus lauldakse-tantsitakse, räägitakse juttu, tehakse koos käsitööd. Hobi ja töö vahe on sealkandis ähmane.

Kuna inimesed elavad naturaalmajapidamistes, tähendab see, et nad eriti ei osta ega müü midagi, vaid kasvatavad ja jätavad alles. Mõned inimesed ei teenigi kunagi midagi, teevad ise endale kodu ja valmistavad kaamelivillaseid riideid.

Kui Aafrika näol on tegemist maailma vaeseima osaga, siis Etioopia ja Tšaad on Aafrika vaeseimad riigid. Dollariline päevapalk on seal väga kõrge sissetulek. Kaameleid on rändkarjakasvatajatel ja jõukamatel inimestel, põhiline veoloom on eesel ja igal perekonnal pole tedagi.

Etioopias on karjakasvatus laialt levinud - põhiliselt kitsed, on ka lehmi, Tšaadis lehmad puuduvad. Peamiselt kasvatatakse hirssi ja meloneid. Et tegemist on poolkõrbe alaga, kasvavad puuviljad oaasides. Autod ja raadiod on kasutusel, kuid televisiooni ega elektrit neis külades pole. Info levitamine toimub kirjaga, käest kätte, kirjeldab Nutt.

Etioopias riietutakse üsna euroopalikult, Tšaadile on iseloomulikud pikad õhukesest riidest hõlstid, mis on selles kliimas praktilised, ilma peakatteta seal käia ei saagi.

Inimesed on samas väheliikuvad, mõned pole elu jooksul kodust kaugemale läinud kui 1,5 km. See on ka mõistetav, sest kõrbepiirkonnas on asustus hõre ja teekond raske. Miks minna teise külla, kui sealne elu on ju samasugune, märgib Nutt.

Kuna inimesed ei tea teistest riikidest, on nad eluga rahul ja peavad seda loomulikuks. See on ka üks põhjus, miks olukord ei muutu. Võõramaalasi võetakse vastu väga lahkesti, kuid linnades tegelevad paljud kerjamisega.

See, et ühiskond on tervikuna vaene, ei tähenda, et riigis poleks rikkaid inimesi. Nii on mõned maaomanikud jõukad, ka riigiametnikud elavad suhteliselt hästi. Suurem osa inimestest on õpetajate puuduse tõttu kirjaoskamatud, kuigi vormiliselt on koolikohustus olemas. Kui õppetöö toimub, siis enamasti palmi all või vabas õhus.

Kümme kuud aastas on Tšaadis kuiv ja kaks kuud sajuperiood. Jõesängid täituvad veega ja saadakse saak, põhiliselt hirss. Talvel pole kuumus tänu kuivusele raskesti talutav. Kui on aga niiske ja temperatuur ulatub 50 kraadini, siis on see eurooplasele raske.

Addis Abebas võisid ÜRO inimõiguste ekspertgrupi liikmed vabalt ringi liikuda, kuid N'Djamenas ei lubatud neil Nuti ütlusel hotelli territooriumilt lahkuda ja ringi sõideti ihukaitsjate saatel.

Autor: Tiina Kilkson