Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nädal Villy Paimetsa pilgu läbi
Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on sattunud keerulisse olukorda - ühest küljest oleks tal nagu kodu, tervelt 80hektariline talukompleks Viljandimaal olemas, samas kõnelevad viimased teated, et ta, vaeseke, ei saa seal käia - seal on pidevalt turistid jalus.
Asi on rahas. Kinnistusregistri järgi on Ilves talu hoonestusõiguse 25 aastaks abikaasa Evelini OÜ-le Ermamaa andnud. 2005. aastal loodud Ermamaa sai Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt Ärma tallu ilmarahvale avatud külalistemaja rajamiseks üle 2 miljoni krooni. Kui oled abiraha saanud, ei saa öelda: "Vabandust, mu mees sai presidendiks ja paneme poe mõneks ajaks kinni!" Siis tuleks raha tagasi anda!
Mullu 6 miljonit krooni investeerinud Ermamaa teenis kasumitki: jaotamata kasum ulatub ühe kroonini. Ettevõte tegeles ajakirjandustekstide loomise ja ruumide üürimisega. "Kasutusluba planeeritakse saada 2007. aasta alguses ja kohe pärast seda alustatakse tegevusega," on kirjas Evelin Ilvese allkirjaga majandusaasta aruandes 17. aprillist.
Kõikse veidram on teade, et president maksab oma ööbimise eest ise! Küll sõbrahinda (7000 krooni öö), aga siiski. Teisalt: kui Ermamaa majutaks omanikega seotud isikuid tasuta, peaks ta tasuma erisoodustusmaksu. Ise tasuda tuleb kasulikum. Kardetavasti maksame lõppeks ööbimise eest meie, maksumaksjad, kuluhüvitistena. Mis toob meid tähtsa inimese, näiteks riigikogu liikme staatuse juurde.
Meenutuseks - mõne kuu eest valituks osutunud rahvaasemikud hakkasid kõigepealt usinasti oma rahakotte täitma. Rahvas pahandas.
Vastasime nõmedusele nõmedusega - avasin kuu aja eest vaestele riigikogulastele toetuse kogumiseks pangaarve. Fondi on kogunenud 56 krooni ja 13 senti - personaalselt Villu Reiljanile 3,13, Ivi Eenmaale uue esindusliku kübara ostmiseks 2, endisele riigikogu liikmele Reet Roosile 1 ja Kristiina Ojulandile 1 kroon. Üks annetaja palus anda 1 krooni neile, kes 14. juuni istungilt puudusid, 10 krooni laekus ka Reformierakonnale "avalikus kohas õlle joomiseks valijatega kohtumisel". Eelmisel nädalal laekus ümbrikus kolm kahekroonist rahatähte - igale riigikogu erakonnale 1 kroon. Õppigu vähesega ellu jääma, kõlab sõnum.
Õelamgi veel on soovitus pangaarvele laekunud 20kroonise annetuse taga - riigikogu liikmetele, kes on töö ajal kained. See on aga võimatu, sest teame ju, et riigikogu liige on tööl 4 aastat järjest, 365 (liigaastal 366) päeva aastas ja 24 tundi päevas. Kas nad peaksid neli aastat järjest kained olema? Ja mõnitamist kainelt taluma?
See viibki meid kenasti ja sujuvalt järgmise teemani - alkohol sõnades ja tegudes.
Alkoholi tarbimist sõnades vaenav pealinna juhtkond soosib nonstop-õllekat rahva pühakohas lauluväljakul.
Vastu sai linna juhterakond tänavu pool miljonit krooni. Evelyn Sepp sõnas eilses Õhtulehes "Põhjamaade suurimat muusikafestivali" kaitsvas kolumnis: "On silmakirjalik sundida üritust keelama sel põhjusel, et mõned meie hulgast piiri pidada ei oska." Kas see ei olnud öise alkoholimüügikeelu üks põhjendusi?
Nädalat sobibki iseloomustada padujoobes roolist tabatud ja Õllesummeril üles astuva rokkstaari sõnadega - oleks ma mõelnud!