Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üllatav pilguheit rahvusliku keraamika lätteile
Kõik kollektsionäärid, kellele on armsad setu savikausid, saavad sellelt väljapanekult hindamatut teavet ja vihjeid, milliseid anumaid oma kogusse ihaldada.
Eesti vanemast keraamikatööstusest on seni teenimatult vähe juttu olnud paljuski seetõttu, et sellest teataksegi õigupoolest väga vähe, kommenteerib näituse kuraator Airi Ligi.
"Eesti poti lugu" on luubi alla seadnud keraamika tootmisele keskendunud väiketööstused (ka tellisetehased või ahjupotte valmistanud ettevõtted juhul, kui seal oma lõbuks või toodanguks tarbeesemeid valmistati).
Ainuüksi Setumaal oli 1930.aastatel savinõude tootjaid 18. Paljud ettevõtted töötasid lühikest aega, omanikud võisid vahelduda ja tööliste töökodadevaheline ränne polnud sugugi ebatavaline.
Käsitsitöö maht oli suur ja ka toodangu müük ei pakkunud silmnähtavat hõlptulu. Kuid vajadus (tarbe)keraamilise nõu järele oli siiski püsiv ja nii neid siis vahelduva eduga ka valmistati.
"Kui pere- või ühemehepotitööstusi ja meistrilt õpipoisile antavaid oskusi pidada rahvusliku käsitööharu üheks võimalikuks avaldusvormiks, võib ka 20. sajandi alguse setu potimeistreid vaadelda rahvusliku keraamika viljelejatena.
Tõik, et keraamikaga tegelema sundis neid peaasjalikult väike või üldse puuduv põllumaa ja et lisatöö võeti ette peamiselt häda sunnil, on selles kontekstis täiesti teisejärguline," arutleb kuraator.
Ka 19. sajandisse on atribueeritud nii mõnigi Eesti muuseumitesse talletatud tarbekeraamiline ese. Neid pole alles massiliselt, kuid nad on eesti rahvapärase keraamika ehedaiks näiteiks.
Need potimeistrid olid sageli keraamikud n-ö jumala armust ja iseenese tarkusest ning seetõttu on nõude kvaliteedis ja kujunduses on seinast seina lahendused sagedased, hindab Ligi.
Kindlasti on selles oma osa ka Helle Gansi kujundusel, aga keraamikanäitus on muljetavaldav. Saalides ringi käies ja ekspositsiooni süvenedes jääb üle vaid imetleda, milline vormitunnetus ja ilumeel oli toonastel meistritel.
"Lihtsa keraamilise vormi ja glasuuri võlu kombineerub sel näitusel veidi asisemale ja nõudlikumale tarbijale mõeldud tehniliselt keerukamate lahendustega. Pildiprogramm võimaldab toonaste tegijate igapäevatoimetusi uudistada ja tutvuda materjaliga, mis näituselt välja jäi või mida enam aja paratamatus voolus kahjuks säilinud pole," nendib kuraator Airi Ligi.
Soovitan kõigil, kellele läheb korda Eesti disain, seda näitust vaadata. Mõtlemisainet, kust me tuleme ja kuhu oma pilk tulevikus suunata, pakub keraamika arengu jälgimine küllaga.
Autor: Tiina Kolk