Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tartus näeb kõrtsinalja
Lavastaja Ain Mäeotsa sõnul on kolmest monoloogist sündinud terviklik ja vaimukas näidend, mida võib pidada uudseks nii Eesti kui ka terve Euroopa teatrimaastikul.
Lugu saab alguse, kui ühel sumedal suveõhtul kohtuvad ühes Eesti kõrtsis kaks veidrat meest ja üks veel veidram naine ning sumedas kõrtsimiljöös hakkab teema arenema.
Pubi, baar, ööklubi, puhvet, restoran - lihtsalt kõrts -on kohad, mida tavaliselt peetakse mitte väga "tõsisteks". Eks minnakse ju sinna meelt lahutama ja lõõgastuma ning on juhtunud ka, et kaklema. Kõrtsilaua taga on paika pandud nii üksikute inimeste kui ka tervete riikide ja rahvaste saatusi.
Nii mõnigi eestlane on olemas tänu sellele, et tema vanemate teed kõrtsis ristusid ning on neidki, keda just tänu kõrtsis toimunule enam pole.
Lavastaja sõnul on aga kindel see, et kõrtsis saab tihti nalja. Kui seda ka ise ei tee, siis teeb seda keegi teine ikka või on see teine juba iseenesestki naljakas. Seega on Hansahoovi tänavuse suvelavastuse märksõnaks naer. Kohati on see ehk homeeriline, aga kohati kindlasti ka läbi pisarate.
Kõrtsielu üle viskab nalja sama näiteseltskond, kes tõid eelmisel aastal samas kohas välja suvelavastuse "Sõit", mida publiku meeleheaks sellegi suve alguses nii Hansahoovis kui ka Pärnu kuursaali õuel mängiti.
Jan Uuspõllule, Raivo E. Tammele ja Merle Jäägerile on sõnad suhu kirjutanud Andrus Kivirähk, Jan Rahman ja Contra.
Autor: Ülle Hallik