Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Festival aitab noori kinoekraanile
9.-10. novembrini toimuva Koolifilm 2007 festivalini on küll aega, ent agaraimad ja tõsisemad filminduse fännid on juba töödega algust teinud. Tallinna Ühisgümnaasiumi 11. klassi minev Frank Normet plaanib võistlustulle saata koguni kaks filmi.
2003. aasta Soome rallil esmakordselt kaamerat käes hoidnud ja filminduspisikusse momentaanselt nakatunud noormees on aastate jooksul hakanud filmikunsti vastu järjest suuremat huvi tundma. "Rallidelt sain esmased operaatori oskused, mida olen pidevalt edasi lihvinud," sõnab noormees kindlal toonil.
Pisik on kasvanud sooviks tulevikus ülikooli põhjalikumalt filmi õppima minna. Frank ei välista võimalust omandada tarkusi mõnes välisriigi ülikoolis.
Ambitsioonikas noormees mingeid piire endale seadnud pole ning plaanib kunagi ehk ka filmimaailma tipptegijatega rinda pista. "Kavatsen nii kaugele välja minna kui võimalik, piir on seal, kust enam edasi ei saa."
Sel aastal alustas Frank esimesi tõsisemaid katsetusi mängufilmide tegemise vallas. Praeguseks on noormehe kontol üsna mitu lühifilmi, nende hulgas festivalile minevad "Briti mõrtsukas" ja "Mis juhtub, kui sa urineerid prilllauale". Filmide tegemisele aitas kaasa suur hulk noormehe sõpru. "Näitlemisosi täidavad filmides valdavalt klassikaaslased, mina olen seni tegelenud tehnilise poolega," selgitab ta.
Sponsoreid ja toetajaid Frank filmide tegemiseks siiani otsinud pole. "Kõik kulutused olen maksnud enda taskust, enamasti on need ka ainult kassetid olnud. Kaamera olen saanud kooli poolt tasuta ja näitlejatele maksma pole pidanud," lausub Normet. Ta mainib, et oma esimese filmi jaoks kulus tal kõigest 200 krooni.
Tuleviku peale mõteldes tunnistab noormees, et filmindus Eestis väga tulutoov ja perspektiivikas ala, mis head äraelamist võimaldaks, pole.
Ent visa töö viib sihile ning võimalusi ja kogemusi, mida filmifestivalidel osalemine annab, saab tulevikus kindlasti ära kasutada.
"Festival annab kindlasti hea kogemuse. Lootused kas täituvad või purunevad."
Põnevusfilme armastav ja selles žanris filmide tegemist jätkav Frank peab sääraseid ettevõtmisi väga tänuväärseks. Motivatsioon proovida filmi teha on noortel suur.
Tema sõnul ei pea enam lootma üksnes sellele, et keegi ehk mõne andeka filmihuvilise loomingu YouTube'i tohututest sügavustest kunagi avastab. Võimalusi on teisigi.
Olles ise kooliõpilasena mitu filmi lavastanud, filminud ja valmis monteerinud, olen nukralt tõdenud, et peale tuttavate sellel laiemat vaatajaskonda ei ole. Kuna koolitantsu- ja teatrifestivalid on juba olemas, leidsime filmitudengitena, et korralik üle-eestiline rammuvõtmine kooliõpilastel filmimaailmas puudub. Seega oleks paslik ja lausa vajalik sellelaadne festival ka kinematograafia valdkonnas korraldada.
Noored oskavad sageli ka märksa selgemalt ja teravamalt näha ja välja tuua ühiskonna valu- ning probleempunkte.
Liiga palju on andekaid noori, kes kirjutavad sahtlisse, tantsivad kodus peegli ees või valmistavad filme, mille vaatajaskonna moodustab pelgalt lähim sõprusringkond.
Audiovisuaalse kunsti ja meedia puhul on kindlasti kasulik juba esmase huvi tekkimisel alustatuga lõpuni minna, sest mida nooremalt kõikvõimalikud tehnilised kihud proovitud saavad, seda kiiremini liigutakse professionaalsuse poole.
Soovime festivali hakata korraldama igal aastal ning sellega tõsta koolinoorte huvi filmi kui äärmiselt ekspressiivse kunstiharu ja eneseväljendusviisi vastu.
Loodame siiralt, et filmihuvilised õpilased üle Eesti julgevad meile oma töid saata. Kindlasti ei ole tarvis peljata mittetäiuslikku teostust, sest filmis mängib ju pearolli siiski haarav sisu.