Birgitta festivali lõpulavastus "
[email protected]" pakkus vaatajale modernsete ning klassikaliste tantsunumbritega illustreeritud galaetendust Tšaikovski kolme tuntuma balleti teemadel.
Ütlen kohe alguses, et nii tugevat ühekordse projektina sündinud lavateost näeb Eesti oludes haruharva. Tipptegijate fantaasiast sündinud üllitist võiks vabalt nimetada Vene-Eesti-Soome koreograafide ja dirigentide sõpruskohtumiseks, kuna ürituse õnnestumise nimel oli koostööd teinud tõesti aukartust äratav hulk oma ala meistreid.
Ühte lavastusse mahtus uskumatult palju. Õhtu jooksul jõudsid lavale parimad hetked ballettidest "Uinuv kaunitar", "Pähklipureja" ja "Luikede järv" ning seda nii klassikalises versioonis Vene Keiserliku Balleti trupi esituses Moskva Novaya Opera orkestri muusika saatel kui ka modernsete džässtõlgendustena Estonian Dream Big Bandi ning Eesti tantsijate etteastes. Üheaegselt oli rahva ees nii täismahus sümfooniaorkester kui ka lava servale paigutatud bigbänd. Lavale jagus kümneid eri stiili tantsijaid.
Visuaalsust oli lavastuses küllaga. Võrdselt huvitav oli jälgida nooruslikena mõjuvaid moodsa osa numbreid ja rõhutatult uusaegseid kostüüme vaheldumisi klassikaliste balletipärlitega.
Stiilide kontrast võimendas publiku uudishimu ning hinnangut lavastuse kvaliteedile.
Baleriinid tantsisid kaharates lilledega tikitud kleitides "Lillede valssi" ja lühikestes valgetes balletiseelikutes "Väikeste luikede tantsu", nagu seda on alati tehtud. Moderntantsijate variandis tulid tantsijad lavale aga teksades ja maikades.
Keset värvikirevate kostüümide ja vahelduvate muusikastiilide virvarri laveeris tasakaaluka autoriteedina maestro Eri Klas, kes jõudis etenduse vältel orkestri dirigendi rolli kõrval ka show'sse sulanduda.
Järjekordse balletinumbri sisse improviseeritud paari tantsukeerutust tervitas publik vaimustunud juubeldamisega.
[email protected] on lavastus, mida ei saa üheselt määratleda.
Ühtaegu on tegemist balletiga, moderntantsu etendusega, ülevaategalaga Tšaikovski muusikast ja džässmuusika kontserdiga.
Positiivne sünergia eri ajastute ning stiilide vahel hämmastas. Aeg, mis etenduse vaatamiseks kulus, sai rikkalikult täidetud. Kolm balletti, džässmuusika ja klassika - tundus, nagu oleks selle lühikese aja jooksul saanud nad kõik.