Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Indiaani suvi
Kuigi oleme alles päris suves ning on veel väheke aega, enne kui see vananaistesuvi meieni jõuab, peab moeteadlik inimene ajaratta järjekordseks pöördeks juba valmis olema.
Eestit on tihti väisanud ka päris indiaanirahva esindajad, kes on alati toonud kaasa palju positiivset. Tänu neile jääb päike paistma ja soojus südamesse meil veel pikaks ajaks.
Mind on indiaani kultuuri juures alati paelunud nende käsitöö, olgu see siis punutis, tikitud riie või mingi muu ese, mis astmikpüramiidide varjus hoolikalt valmis tehtud. Nende värvide ja mustrite sarnasus meie omadega on vahel hämmastav. Olen seda märganud nii eesti kui ka slaavi rahvusvärvide puhul ning oletan, et soomlastega võib olla sama lugu.
Näiteks Mona (hopi/havasupai) tõi endaga kaasa väiksed kotikesed, mille tikand on väga sarnane vene motiividega, ning kui ma ei teaks, et need on tehtud teisel pool maakera, siis oletaksin, et need on ostetud lähivälismaalt mõne kohaliku tädi käest.
Kuigi elatakse eri maailmajagudes, on siiski alust arvata, et kunagi oldi kõik ninapidi koos ning mingil momendil mindi oma teed. Ühed elavad nüüd siin ja teised seal.
See, et Muhus või Kihnus tehtud rahvarõivastel on värvide valik Mehhikos meisterdatuga samasugune, teeb südame ainult soojaks ning on tunnustus meie esivanematele, kes on neid mustreid ja värve suutnud elus hoida.
Ikka selleks, et tulevikus jälle kohtuda, mõned aastakümned või -tuhanded hiljem. Näiteks siinses fotoseerias Eesti memmede käsitöö, Aldo Järvsoo tehtud riiete ning Ameerika põlisrahvaste toodangu kaudu.