Kes kontrollib halduri teadmisi

Eelmisel neljapäeval kiitis valitsus heaks seaduseelnõu, mis muu hulgas kohustab investeerimisteenuste müüjaid kontrollima kliendi väärtpaberituru alaseid teadmisi. Eelnõu kommenteerinud väärtpaberiturgude spetsialistid ja portfellihaldurid tõstsid seepeale üheskoos kisa, et eesti investorid on väga rumalad, enamik eestlastest ei tohiks vaata et üldse iseseisvalt investeerimisotsuseid teha. Investeerimispanga Suprema varahalduse strateeg Peeter Koppel kommenteeris aripaev.ee-le, et paraneb madalama teadlikkusega investorite kaitstus nende endi eest.

Muidugi, eks me kõik vaja kaitstust oma vigade eest ning kuna investeerimine on eestlastele suhteliselt võõras, on valusad eksimused väga lihtsad tulema. Aga sama palju kui kaitstust endi eest, vajavad investorid enamat kaitstust ka investeerimistoodete pakkujate eest. Kui investorid (nii haritud kui ka harimatud) riskivad oma rahaga, siis investeerimisfondid haldavad võõrast, st klientide ehk meie vara.

Viimased kolm-neli aastat on portfellihaldurite elu olnud väga lihtne. Odava laenuraha abil on aktsiaturud kerkinud pea igal pool mitukümmend protsenti aastas. Endise idabloki riikide börsiindeksid on tänu majanduse ümberstruktureerimisele (Kesk- ja Ida-Euroopa) ja toormehindade hüppelisele kasvule (Venemaa, SRÜ) isegi mitmekordistunud. Seetõttu pole ka fondidel olnud kunst raporteerida 20-30protsendilisest aastatootlusest.

Mitu aastat tagasi, kui aktsiaturud langesid, ei soovinud fondihaldurid tootluse protsentidest eriti rääkida, vaid eelistasid portfelli tootlust võrrelda pigem enda valitud hinnaindeksitega.

Eesti väärtpaberituru viimase aastakümne ajalugu vaadates ei ole portfellihalduritel ja väärtpaberispetsialistidel küll mingit alust väikeinvestorite suunas põlglikult ülalt alla vaadata ning otsustada nende eest, kas nad on kõlbulikud Nokia aktsia ostmiseks või mitte.

Pigem vastupidi, mulle meenuvad aastate tagused analüütikute hinnangud, et Hansapanga aktsia on liiga kallis. Hea, et mitu tuhat väikeinvestorit analüütikuid kuulda ei võtnud, tänu sellele said neist paljud üsna rikkaks.

20. sajandi lõpul, kui tehnoloogiafirmade aktsiate hinnad tõusid peadpööritavalt, kritiseeriti viimaste aastakümnete väljapaistvamat investorit Warren Buffett'd selle eest, et ta tehnoloogiaettevõtetesse ei investeeri.

Toona ka meie investeerimisspetsialistide silmis väsima hakkava Buffett' selgitus oli väga lihtne. Ta ei tunne neid ettevõtteid ja ei saa neist aru.

Mina tahan küsida meie portfellihaldurite käest, kui paljusid ettevõtteid, mis nende fondides on, nad tunnevad ja paljudest aru saavad.

Kardan, et selliseid ettevõtteid on üksikuid. Ajakirjanikel on väga raske saada analüütikutelt hinnangut või soovitust rea Tallinna börsil noteeritud ettevõtete (Kalev, Harju Elekter, Viisnurk) kohta. Põhjuseks tuuakse firmade väiksus, läbipaistmatus vms, mis teevad nad fondide jaoks ebahuvitavaks. (Aga panga klientidest väikeinvestorid ei tohi ju aktsiad osta, sest nad on rumalad.)

Meie fondide portfellides on kümnete kaupa endise idabloki riikide ettevõtete aktsiad. Need on riigid, kus investorikaitse on nõrk või olematu ning väärtpaberiturud suhteliselt või täiesti läbipaistmatud.

Meie väärtpaberispetsialistid on enamasti haritud ja kogemustega (10 aastat), tunnevad hästi turgude toimimist, finantsanalüüsi, riskijuhtimist jms. Aga kes kontrolliks seda, kas nad tunnevad ka ettevõtteid, kuhu nad klientide raha paigutavad?