Tööjõupuudus riivab ju kõiki

Juba Juhan Tederi artikli pealkiri paneb hämmastama, sest lugupeetud ettevõtlusprofessori poolt sellist suhtumist ei oleks oodanud. Tööandjad kannavad ühiskonnas suurt vastutust ning endale suhtumist - igaüks kandku oma riske ise - lubada ei saa. Kuidas täitub riigikassa, millest rahastatakse muuhulgas ka kõrgkoole? Autor tunnistas, et meie majanduslik edu seisneb ettevõtjate edus. Majanduslik edu ei tähenda aga vaid kasumit, vaid ka töövõtjate turvatunnet ning ühiskondlikku stabiilsust.

Kogu Euroopa vaevleb teatud tööjõu puuduse all - tõsi küll, seda ei tingi alati demograafiline olukord. Haridustaseme tõus kohalike elanike seas on tõstnud inimeste ootusi tööle ning lihtsad töökohad jäävad järjest tühjemaks. Kaotajaks ei ole ainult tööandjatest ettevõtjad, vaid ka kõik need, kellele järjest enam teenuseid raskesti kättesaadavaks muutub. Looklevad järjekorrad on muutunud igapäevaseks.

Praegu pole tööjõupuuduse käes kannatavateks tööandjateks Eestis mitte ainult ettevõtjad, vaid ka avalik sektor - korrakaitseorganisatsioonid, meditsiin. Jääb arusaamatuks, kas autor ütleb, et ühiskond peaks ise oma riske kandma - mujale arstiabi järele sõitma või enesekaitsetrenni minema? Konkurents tööjõu pärast käib ju nii era- kui ka avaliku sektori vahel, seega ei saa neid selle mure osas lahku lüüa.

Mida tooks endaga kaasa üleskutse - tööjõupuuduse tõttu ettevõtete Eestist äraviimine? Töö ja sissetuleku kaotaksid tuhanded pered.

Käegalöömine on probleemi eiramine. Selle asemel tuleks aktiivselt lahendusi otsida ning abi ootaks kõigepealt just nendelt, kelle amet see on - teaduritelt. Kuid ka praktikul oleks välja pakkuda mõtteid. Ressursse tuleks võimalikult efektiivselt kasutada ning seda võiks riik täiendavalt soodustada. Pensioniealise, kuid ikka veel töötava inimesena saan välja öelda seda, mida nooremad peljata võivad. Väiksema intensiivsusega ametipostidel saaksid töötada just pensionärid, kellele võiksid kehtida maksusoodustused, sest mitmekordselt pole sotsiaalmaksu vaja tasuda.

Meie haridussüsteem peaks riigitellimuse alusel enam toetama tööandjate vajadusi. Kutsehariduse puhul on see paljuski mitme eriala prestiiži küsimus. Kõrgharidusega võrdselt tähelepanu peaks pöörama kutseharidusele, mis aitaks kaasa info levikule ning erialade populariseerimisele. Oleme fakti ees, et oskustööliste sissetoomine on saamas paratamatuseks.

Kahtlemata oli hea uudis ELi välissuhete voliniku Benita Ferrero-Waldneri kinnitus, et seni karmi tööjõupoliitikat rakendanud EL on võtnud suuna tööjõu sissetoomise soodustamisele.

See on üks operatiivsemaid lahendusi, mis lisaks tööjõupuudusele tooks leevendust ka üldisele illegaalse migratsiooni probleemile. Nagu ütles Philippe Legrain oma artiklis (ÄP 03.08.2007), tagaks tööjõuliikumise parem reguleeritus ka sotsiaalse stabiilsuse. Samuti ei saa soodustada ainult kõrgkvalifitseeritud tööjõu liikumist, kuigi selle sotsiaalsed riskid võivad olla väiksemad. Reguleeritud sisserännet peaks käsitlema pigem võimaluse, mitte ohuna.

Riigi konkurentsivõime paigalseis teeb riigist mitteatraktiivse töö- ja elukeskkonna lõpuks ka neile, kes siin juba elavad. Eestimaalasel, kel enamasti mitu keelt suus ning nutti ka, pole raske minna sinna, kus elu edasi läheb. Miks peaksime leppima paigalseisu või vähikäiguga seetõttu, et meie rahvaarv on 1,34 miljonit?

Autor: Toivo Ninnas