Ida-Virumaa ettevõtete TOP 2006: Piirangud sunnivad põlevkivi väärtustama

Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum peab Ida-Viru keemiaettevõtete suurimaks murelapseks ebakindlust tuleviku ees ja ühiskonnas levinud tõika, et igaüks arvab endal olevat õiguse käe keskkonnariskidele viidates keemiafirma rahakotti pista.

Suurem osa Eesti keemiatööstusest on koondunud Ida-Virumaale. See tuleneb regiooni traditsioonilistest sihtaladest ja arenguvõimalustest.

Sealsed keemiaettevõtted on edukad eksportijad, ekspordikäive moodustab pea 90% toodangust. Kui kogu Eesti kemikaalide ja keemiatoodete tootmise 2006. aasta netokäive oli 6,439 miljardit krooni, siis 57% sellest langes kuuele suuremale Ida-Viru keemiafirmale. Ida-Virumaa keemiaettevõtted on keemiatööstuse suurimad tööandjad, moodustades 91% kogu sektori tööhõivest.

Keemiatööstuse ettevõtted näevad probleeme eelkõige ELiga liitumisel üle võetud keskkonnakohustuste täitmise valdkonnas. Need kohustused nõuavad suuri investeeringuid lühikese perioodi jooksul. Näiteks ASi Nitroferdi investeerimiskohustus parima võimaliku tehnika rakendamiseks nõuab sadu miljoneid kroone. Tähtaeg kukub 30. oktoobril käesoleval aastal, kuigi suurema osa seadmete uuendamiseks oleks tarvis nelja aastat.

Ebakindlust tuleviku suhtes külvab seadusandluse, eriti keskkonnatasude seaduse lühiajalisus ja sagedane muutmine. Ettevõtjad on teadmatuses keskkonnamaksude ja CO2 kvootide muutumisest lähima paari-kolme aasta jooksul. Häiriv paratamatus näib olevat energiakandjate hinnatõus ja tööjõukulude kasv. Osaliselt on probleemiks ka kvalifitseeritud tööjõu puudust

1. juunil 2007 kiiruga jõustunud ELi määrus REACH mõjutab Ida-Viru keemiatööstuse ettevõtteid määruse täitmiseks tehtavate oluliste sundinvesteeringute näol. Kui tänaseks on kulutatud põlevkiviõlikemikaalide EL turulepääsuks umbes 1, 4 miljonit eurot, siis REACH toob kaasa uue vajaduse kemikaalide testimiseks ja registreerimiseks. On selge, et tegu mahuka, kuluka ning pikaajalise ettevõtmisega, mis nõuab Ida-Viru ettevõtetelt ebaotstarbekalt suuri - mitmekümnete miljonite eurodeni ulatuvaid kulutusi.

Kindlasti ei ole põlevkiviõli tootvad ettevõtted arvestanud põlevkivi kaevelubade väljaandmisel üleskerkinud probleemidega. Kui kaevelubade väljaandmise probleemid lähemal ajal ei lahene, pidurdub näiteks Kiviõli Keemiatööstuse areng kahe aasta pärast olemasoleva karjääri ressursi ammendumise tõttu.

Põlevkiviõli tootvad ja tootmisest tekkivaid kõrvalprodukte toorainena kasutavad firmad näevad arenguvõimalusena põlevkivi senisest efektiivsemat kasutamist.

Tuleb toota minimaalsest kogusest toorainest maksimaalselt väärtuslikke produkte - kütuseid, gaase, fenoole.