Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aktiivsusena maskeeritud abitusest
Musta statistikaga liikluse korrigeerimiseks lajatati nädalapäevade eest autode esiklaasidele õõvafotosid, mis pidavat kujutama verist lapse pead. Telesaates "Reporter" läbi viidud eksperimendist selgus, et toimuvast oldi ehmunud küll, kuid teisiti, kui kampaania tellija maanteeamet seda planeeris.
Kärtspunase kleebise otsene eesmärk jäi autojuhtidele lihtsalt jahmatavalt abstraktseks. Pigem kardeti uudse disainiga trahvikviitungit.
Ka Milano moenädalal üritati probleemsele teemale läheneda šokiteraapiliselt. Ilutsentrilise maailma toiduhäiretele tähelepanu köitmiseks seati üles copy-paste-klantspildi formaadis plakatid, millel figureeris tuntud iluduse asemel 31 kilo kaaluv anorektik. Skandaal igatahes saavutati. Võimalik, et isegi nii, nagu autorid olid lootnud - ajalehtede esikaaned ja netifoorumid täitusid igatahes poleemikaga.
Kuid kas järjekordsest jututeemast on tõesti tolku? Laialdane vastukaja on ju igasugusele sotsrealismile garanteeritud, kuid siiski oleks naiivne loota, et buliimikud võtavad šokiteraapia mõjul näpud kurgust välja ning kiirtoiduketid ummistuvad anorektikutest.
Skandaal võib küll jututeemasid pakkuda, ent millal on need jututeemad takistanud kedagi purjuspäi rooli istumast? Pole märgata, et need paneksid kätt ette abordilauale suunduvale naisele ning rehabiliteeriksid kodutuid. Sõnad on väetid.
Sama abitud on ka heal elujärjel ametnike katsed näida sotsiaalselt aktiivsetena.
Mugav on kord kvartalis enda heategevuslikust närvist teada anda läbi mõne šokeeriva kampaania või mureliku avalduse, ent kuni püsitakse üllaste sõnade tasandil, on asjatu rõõmsamat statistikat loota.
Mõelda veel, mitu haiglat või varjupaika saaks reklaamidele kuluva rahaga rajada...
Autor: Joonatan Allandi