Investorid lahkuvad

Nõnda läks ka mõni aasta tagasi suurte lootustega Eestisse kolinud Jason Clarkiga, kes täna ei käi Eestis mitte PNJ Eesti OÜ nimelise metallitööstuse, vaid oma naise ja üheteistkuuse poja pärast.

"Järgmine nädal oleks mul saanud täis viis aastat siin riigis," sõnab Clark kurvalt köögi lage silmitsedes. Miks köögi lage? Aga sellepärast, et kontori puudumisel oli ainsaks intervjuu tegemise kohaks tehase endine köök, kus saan oma sülearvuti asetada kauateeninud mikrouuni ja kohvimasina kõrvale.

"Viie aasta eest uskusin ma, et kuni kaksteist aastat on siin riigis majanduslikult väga hea olla," jätkab Clark pilku hallilt köögilaelt pööramata. "Kui me siia tulime, tegime kõikvõimalikud uuringud oma ärimudeli edukuse kontrollimiseks, kuid jätsime kahe silma vahele vaid ühe detaili - tööjõupuudus."

"Mul oli esimesel aastal sadu töösoovijaid. Kolm kaustatäit avaldusi seisis mu riiulis. Tänavu pidin operaatori leidmiseks kasutama juba värbamisfirma teenuseid," räägib ta.

Viis kuud tagasi rääkisin Clarkiga sama köögi kõrval asuvas nõupidamiste ruumis. Toona oli Clark üks juhtfiguuridest Rahvusvahelisel Tööstuse Foorumil, mis koondas mitmeid välisinvestorid, kes seisid samuti silmitsi kasvavate tööjõumuredega. Nagu kõik teisedki investorid, toonitas ka Clark mulle toona korduvalt, et Eestist tema ära ei lähe.

"Olin kõiges aus, mis ma sulle viis kuud tagasi rääkisin," sõnab Clark nüüd ja tunnistab lahkumisotsuse üheks raskemaks. "Lepingute järgi oleksime tootlikkust võinud tõsta 60%. Meil oli plaan osta maad uue tehase rajamiseks, kuid mida sa rajad, kui sul pole sinna inimesi tööle võtta."

Asi polevat aga vaid rahas. "Ma ei läheks Inglismaale tagasi, kus maksan töötajatele palju rohkem kui siin," räägib Clark. Eestis said operaatorid 7500 ja keevitajad 14 000 krooni puhtalt kätte. "Teades, mis on üldised palganumbrid samas sektoris, ei leia ma, et tegu oleks väikeste palkadega. Inglismaal maksan ma operaatoritele 17 800 ja keevitajatele 22 000 krooni netos," ütleb ta.

Firma sulgemisest andis Clark töötajatele teada juulis ja pakkus kõigile võimalust endaga Inglismaale kaasa tulla. 60 töötajast võttis pakkumise vastu vaid seitse. Tühjaks jääva tehase sein oli aga sulgemisotsuse avalikustamise päevast täis konkurentide töökuulutusi, kelle hulgas ka Eesti Post endale abiväge otsis.

Viimase ametliku visiidi Eestisse teeb Jason nelja nädala pärast, mil Inglismaale lahkuvad koos temaga ka ta naine ja väike poeg. Jasonit ootab seal arengujõuline tehas, Eestis aga on üks välisinvestor jälle vähem.

Jason Clarki kinni pandud metallitööstusele lisaks on Eestiga lõpparve teinud ka Svedbergs Estonia ja Nolato.

"Tööjõusituatsioon muutus Eestis võimatuks, kuna siin oli kvalifitseeritud vaba tööjõu arv tõsiselt väike," sõnas juulis lahkumisotsuse teinud sanitaarkeraamikat tootva tehase juht Peter Shilling, kelle tootmine samuti tööjõu vähesuse taha takerdus. "Meie tellimusraamat oli 100 protsenti täis, kuid saime sellest realiseerida vaid 20-30 protsenti," ütles Shilling, kelle sõnul on ettevõte tänaseks läinud tagasi Aasiasse. Tänu Svedbergsi lahkumisele jääb tööta 48 inimest.

Oma uksed sulgenud mobiiltelefonide plastosi tootva Nolato Eesti Tallinn Polymer ASi koondatute arv ulatub aasta lõpuks kuni 250 inimeseni.

Lahkunud ettevõtete kõrval seisab veel käputäis kas vapraid või hoopis naiivseid välisinvestoreid, kes ootavad endiselt valge laeva saabumist koos läbi häda palgatud töölisarmeega.

"Meie ära minna ei plaani, kuid oleme otsustanud mitte kasvada," räägib juhtmekimpe ja elektroonikasõlmesid konstrueeriva IPA ASi tegevdirektor John Ross, kellel pool tehasest tühjana seisab. "Oleme nüüd oma uues tehases, mis on praegu pooltühi," ütleb ta.

"Praeguse 200 töötaja asemel oleks maksimaalne võimsus umbes 300 kuni 350 inimest," lisab ta. Ross ei häbene ka konkurentide kehvast saatusest kasu lõigata.

"Loomulikult on meile võit, kui mõni suurem tööstus lahkub. See aitab tööjõuturgu viia normaalse tasemeni."

Rossi sõnul maadlevad tööjõuga kõik Eestis paiknevad tööstused, kuid tema hinnangul on ettevõtte suurus praegu pigem miinuseks.

"Mina arvan, et suured kompaniid on kõige suuremas ohus ja just nemad kannatavad rohkem kui kõik teised," ütleb ta.

Šveitsi päritolu elektroonikatööstuse Enics Eesti ASi tegevjuhil Kalle Kuusikul tuli Eestis laienemise asemel minna hoopis Slovakkiasse.

"Me kaalusime selle aasta esimesel poolel mitmesuguseid võimalusi kodumaal laienemiseks, kuid majanduslikult tasuvat lahendust lihtsalt polnud," räägib Kuusik, kelle 550 inimesega ettevõttes on suurim defitsiit just kvalifitseeritud inseneridest.

"Me ei saa siia tuua väga keerukaid tooteid, kuna meil puuduvad insenerid, kes tootmist toetaksid." Valikut Slovakkia kasuks kallutab Kuusiku sõnul sealne tööpuudus. "Slovakkias on tööpuudus ligi 10 protsenti ning inseneriressurssi on seal puht füüsiliselt rohkem. Need asjad räägivadki praegu kohaliku sektori kahjuks." Kuusiku sõnul jäävad välisinvestoritest püsima vaid need, kes õigel ajal investeerisid tootmise mehhaniseerimisse.

Kuusikuga on ühte meelt ka käesoleval aastal Jüris avatud metallist autotarvikuid tootva Sertec Engineering Estonia OÜ tegevjuht Kaupo Sisask.

"Meie üritame lihttööliste tööjõuvoolavust ohjata sellega, et mitte suruda kvaliteeti inimeste vastutusele ja jätta neile väga lihtsad ülesanded," räägib Sisask, kelle sõnul piisab nende firmas töö selgekssaamiseks ainult kahetunnisest sissejuhatusest.

"Paljudes firmades ongi suureks probleemiks just töötajate koolitamine. Kui ühe töötaja treenimiseks kulub neli kuni viis kuud, on see investeering meeletu ja kui antud töötaja lahkub, läheb ta koos investeeritud rahaga," toob Sisask välja ühe oma ettevõtte eelise.

Kuigi Sisaski sõnul Serteci omanikud teiste välisinvestorite lahkumises ohtu ei näe, on ka nemad oma algselt planeeritud maksimaalse 250pealise tööliskarja hinnanud ümber 110 peale.

Eile olin Soomes, mida me peame imeriigiks. Tegelikult on ka seal kogu aeg autojuhte, koristajaid ja teenindajaid vaja. Meil tuleb muuta oma hoiakut. Oleme üle väärtustanud kõrg- ja ülikoolihariduse. Tegelikult on vaja igasuguse haridusega inimesi igasugustele kohtadele. Praegu on aga kõik ametialase hariduse teed ebaõnnestunud karjääri säraga ja see on vale.

Väikeettevõtteid võib veel lahkuda. Eriti neid, mis sõltuvad ühest kliendist ja ei saa kasvavaid kulusid toote hinnale lisada. 2008. a I kvartali lõpuks peaks olukord tööjõuturul normaliseeruma. Praegu pole Elcoteqil suuri laiendusi Eestis mõistlik teha.

Mõnede ettevõtete, ka Eestisse tulnud välisinvestorite lahkumine on pigem normaalne nähtus kui probleem. Eesti on astumas arenenud riikide hulka ja ettevõtjad peavad arvestama, et Eesti ei ole odava ja suurearvulise töötajaskonnaga riik.

Juhan Partsi vastused välisinvestorite viiele surmapunktile

On selge, et olukorras, kus tööhõive on väga kiiresti kasvanud ning töötus rekordmadalale langenud, ei ole ettevõtjatel lihtne uusi töötajaid leida. Väga tööjõumahukatel tegevustel ei ole Eestis ilmselt ka perspektiivi.

Võib oletada, et kuna eestlased teevad inimese kohta rohkem töötunde kui lääne-eurooplased, on ka tööõnnetuste ja tööga seotud terviserikete tõenäosus veidi suurem.

Liigseks rahuloluks pole põhjust, ent produktiivsus on siiski aastaid kasvanud. Sel aastal on tootlikkuse kasvutempo möödunud aastaga võrreldes kiirenenud.

Valitsus on täiel määral teadvustanud probleemi n-ö kolmandatest riikidest tööjõu sissetoomisel ning seetõttu kiideti käesoleval suvel heaks terve hulk muudatusi, mis peaks olukorda leevendama.

Pikemaks ajaks ootame Eestisse eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud töökäsi kõrge lisandväärtusega sektoritesse.

Palga reaalkasv on viimasel ajal tõepoolest ületanud tootlikkuse reaalse kasvu ning see on ühtlasi ka Eesti majanduse konkurentsivõime seisukohalt kõige olulisem väljakutse. Riik tahab aga senisest tugevamalt õla alla panna ja rahastada koos ettevõtjatega tootlikkuse kasvule suunatud projekte.