Kuidas kunsti säilitada?

Kui seiklev arheoloog mäekurust mõne keerulise kaardi leiab, siis tavaliselt on see pakitud riidepampu ja tuhandeid aastaid seisnud nii, et värvid kirkad ning X, mis märgib teadagi mida, selgelt loetav. Kas siis Hollywoodi mõjul või niisama arvatakse, et asjad püsivad iseenesest ning lihtsalt on, kuni keegi need ära lõhub. Tegelikult ei ole meil ilmselt enam alles isegi esimesi digipilte, mida me tunamullu oma uue taskukaameraga tegime, rääkimata taiestest, mida koolis kunstitunnis lõime. Vihikukaane visandid on viidud vanapaberisse ja jõuavad kunstioksjonile ainult läbi ime, kui me hilisemad tööd pärast meie surma mingil põhjusel kuulsaks peaks saama.

Kõik ei ole ju tavakunst. Kuidas salvestada näiteks toidukunsti? Kas gulinaarse jumalikkuse saab salvestada retseptina? Ilmselt saab, kui nendega aastaid kohtus käiakse tõestamaks, mitu moosikihti õige on.

Millel siis säilitada meie nägemused, mis pind on kõige parem? Eks ikka mälestused - need on inimesele teadaolevatest ainus meedia, mis aja jooksul paremaks muutub, salvestatu ilusamaks muudab ning mida lapsed kaminanurgalt kildudeks ei pilla. Mälestus muidugi lahkub koos meiega, aga miks ka mitte võtta ta endaga kaasa. Võib-olla kunst peabki vahel surema, kuna siis tekib tema asemele uus ning nii kunst elab ja areneb. Ehk ei olekski hea, kui kõik seniloodu ikka veel alles oleks. Kui kunst on surnud, siis elagu kunst!