Volga autotehas Venemaal suudab üllatada

Valisime Oka ja Volga jõgede ristumiskohas asuvasse linna reisimiseks kiire ja lihtsa lennutranspordi asemel traditsioonilisema rongisõidu. Moskvas viietunnist edasisõitu oodates terendasid silme ees puupingid ja higised inimesed. Tegelikult olid istmed suured ja mugavad, pakuti ka väikest näksimist ja joogipoolist. Lisa võis osta restoranvagunist või küsida kogu aeg edasi-tagasi jooksnud stjuuardilt.

Nižni Novgorodis eelistasime tagasihoidliku eelarve tõttu odavapoolset hotelli. Siiski polnud ma osanud uneski näha, et tapeet võib nii kenasti seinalt rippuda ja vannituba hallitada.

Enne Volga tehasesse sisenemist järgmisel päeval käisime hoonekompleksi ees fotoaparaatidega ringi ja tegime pilti nii vanast veoautost kui ka Leninist. Lõpuks tuli üks papi küsima, kas me ei karda, et kaua pildistades koristab miilits meid ära. Panime igaks juhuks kaamerad ära - mine tea, mis reeglid seal kehtivad.

Territooriumile viidi meid bussiga, kusjuures tehase väravas kontrolliti kõiki väga põhjalikult. Edasine hämmastas meid aga tõsiselt. Ei tea, kas ootasime muldpõrandaid ja üleni õliseid töölisi, kuid kõik oli väga puhas ja kaasaegne. Olen külastanud lääne autotehaseid ja võin öelda, et tehnoloogiad ja töömeetodid on Venemaal samad.

Nooremapoolne tsehhi juhataja selgitas, et kui ta tehasesse tööle läks, liikus liin nagu jumal juhatas ja aeg-ajalt lupsasid töölised liini kõrvale konteineritesse sobivat osa otsima. Nüüd on vajalikud jupid alati töökoha kõrval.

Liini lõpus vaatab kvaliteedi kontroll põhjalikult kõik autod üle ja teeb vajalikud märkused. Avastatud viga fotografeeritakse ja tehakse ettekirjutus, kuidas see töö pidanuks tegelikult käima ja vastav paber koomiksiga riputatakse vea teinud töötaja juurde stendile.

Tehases töötab 50 000 töölise ringis, ülemused on aga Moskvas. Kui neid taheti kord Nižni Novgorodi kolida, siis selgus, et 900 inimese ühest linnast teise toomine polegi nii lihtne ja plaan jäi katki.

Kahel korrusel asuv Volga muuseum on koht, mida soovitan kõigil sinnakanti sattujail külastada. Ülakorrusel näidatakse Nižni Novgorodi ajalugu koos Volga tehase ajalooga. Alt leiab aga kogu mudeliajaloo. Lisaks on ka erinevad ideeautod ja haruldased mootorid.

Järgmisel päeval külastasime üht autonäitust ja tegime aastail 1932-90 Gorki nime kandnud linna peal väikese tiiru. 1,3 miljoni elanikuga Nižni Novgorod on Venemaal Moskva, Peterburi ja Novosibirski järel linnadest suuruse poolest neljas.

Pärast ekskursiooni algas minu jaoks kõige suurem õudus ehk tagasisõit autos, see kestis kuni Moskvani. Maanteel olid ilusti kaks rida mõlemas suunas ja eraldusriba nende vahel. Tundub äge, aga ei ole ikka küll, sest tegu on Venemaaga. Nimelt haigutasid tihti tee peal terve rea laiused sügavad ja väga järsud asfaldiaugud. Pehmelt öeldes oli tegu väga kõheda tundega.

Kolleegiga pakkusime roolis olnud neiule, et me võime ise sõita, sest ligi viissada kilomeetrit järjest baranka taga pole kleenukesele naisterahvale naljaasi. Seepeale ta keeldus ja ütles, et seadus ei luba. Nimelt tohib kindla autoga seal sõita vaid see, kes kindlustuse tegi.

Meil seda õigust polnud ja seega oleksime seadust rikkunud. Seadust naine rikkuda ei tahtnud ja sõitis ise… keskmiselt 130kilomeetrise tunnikiirusega. Venemaal lihtsalt sõidetaksegi nii.

Kohati jäi mulje, et seal võib teedel liigelda kõigega, millel on rattad ja mootor, sest nägime liikumas ikka tõsist romulat. Kõik muutus siis, kui sisenesime Moskva oblastisse. Tee läks siledaks, autod pool miljonit krooni kallimaks ja kiirus kasvas veelgi. Ja mida enam Moskva kesklinna poole, seda eksklusiivsemaks autod läksid.

Moskva liikluse iseloomustamiseks võib öelda, et kui keegi teeks Tallinnas selliseid manöövreid, karjuks ma roolis olles minutitega oma hääle ära ja vehiks rusikatega, nii et aknad udused. Meie sohver seda aga ei teinud ja manööverdas kohati ka ise samamoodi.

See kõik lihtsalt toimibki nii ja keegi ei vihasta ega vehi kätega. Siinkohal pean lisama, et meie olime Moskvas pühapäeva õhtul, muudel aegadel pidi igal pool liiklemine täiesti hullumaja olema ja eriti autoga kuskile minna ei soovitata.

Edasi viis meid tee taas Tallinna rongile, kus ilma konditsioneerita leemendasime kuni Tallinnani. Mõnigi kord tuli Venemaa siserongiliinide igatsus peale...