Heiki Pärdi - mees, kes on oma koha leidnud

Artikkel

- Uudised
- Enn Heinsoo
- 30. september 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Heiki Pärdi - mees, kes on oma koha leidnud
Pärit on Pärdi Raikkülast ning ta on kindlaks teinud, et tema pere on seal elanud üle kümne põlve. Noorus oli Pärdil enda arvates sarnane tüüpilise külapoisi omaga. Koolis käis ta kodukoha lähedal ning elas internaadis.
"See oli väga tore elu, teiste lastega koos, umbes nagu "Kevades". Spordialadest proovisin kõike mida võimalik, alates lauatennisest ja lõpetades suusatamisega," meenutab ta.
Sealt edasi viis tee ta Järvakandi keskkooli.
Vanemad olid Pärdil mõlemad tavalised kolhoositöötajad, samuti vanaisa. Koolipõlves tegi ka Pärdi ise palju talutöid. "Tänapäeva põllumajandus on mulle siiski võõras, kõik need imemasinad, mille kohta ei tea nimetusigi, on mulle kauged," nendib ta.
"Ema rääkis küll, räägib siiani, et oleks tahtnud õppida, kuid polnud midagi teha, ta oli vaesest perest. Aeg oli raske," räägib Pärdi.
Pärast keskkooli läks Pärdi Tartu ülikooli ajalugu õppima. Kuigi ülikooli lõpus teadis Pärdi juba, et on õigele teele sattunud, oli tal siiski enne paberite sisse viimist teadmatus, mida ta täpselt teha soovib.
"Kaks valikut oli: geograafia ja ajalugu. Reaalained pole mind kunagi väga köitnud. Mõttes oli ka psühholoogia, kuid leidsin lõpuks, et ajalugu sobib mulle kõige rohkem, hoolimata sellest kui vildakalt seda omal ajal käsitleti," selgitab Pärdi.
Tema arvates on võimalik oma seisukohta siiski luua, kui mitte käia seda rada, mida kord ette näeb.
Kui Pärdi 1974. aastal ülikooli lõpetas, läks ta tööle Eesti NSV Riiklikusse Etnograafiamuuseumisse teadurina. Teine variant oli õpetaja amet, millest paljud tollal ei unistanud, ega ka Pärdi.
Tema ülesannete hulka kuulusid siis materjali kogumine välitöödel, talletamine, töötlemine, süstematiseerimine, samuti näituste ja ettekannete koostamine.
Uurimistöö oli Pärdi arvates tollal peaaegu samasugune, nagu ta ka praegu on. Ainukese vahena tõi ta välja, et tollal ei saanud lihtsalt kõike uurida ja muidugi pärast kõigest rääkida.
1987. aasta sügisel Heiki Pärdi aga lahkus etnograafiamuuseumist ja töötas paar aastat Tartu Metsakombinaadis.
"See kõrvalepõige tuli sellest, et mul olid mõned eriarvamused muuseumi juhatusega ja ma lihtsalt ei viitsinud seal lõputult maid jagada," räägib Pärdi üldistavalt. Balti keti toimumise aegu kutsuti ta aga tagasi muuseumisse.
Eesti taasiseseisvumise ajal oli Pärdi sõnul rahva hulgas teadlikkus Eesti Rahva Muuseumist ja selle rikkalikest kogudest väga väike.
"1940. aastate paiku oli see asutus aga väga prestiižikas, teadus- ja kultuuriasutustest Tartu ülikooli järel ehk isegi järgmine. Siiani räägivad inimesed oma kustumatutest mälestustest Eesti
Rahva Muuseumi külastamisel 60 aastat tagasi," räägib ta.
Juba nimega suudeti Pärdi arvates nõukogude võimu ajal suure muuseumi mainet alla viia. "Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum - keegi kurat ei teadnud, mis selle nime taga on. Kõigile tuli selgitada, et see on see endine suur ja hea Eesti Rahva Muuseum," meenutab ta.
Aastal 2000 tehti Pärdile aga pakkumine, mille kohta ta tagantjärele mõtleb, et oleks pidanud keelduma. Pehmeks räägiti ta Tartu Kunstimuuseumi direktori kohale. "See ei olnud minu jaoks õige amet, olen selles veendunud ja olin tegelikult ka siis," tõdeb ta.
2005. aasta alguses jõudis Pärdi tee aga Eesti Vabaõhumuuseumisse ning siin tunneb ta ennast õiges kohas, kuna siin saab ta tegeleda sellega, mis on talle hingelähedane ning põnev, just seda on talle Eesti maa-arhidektuuri ajalugu.
Heiki Pärdi ametinimetus, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor, tähendab, et ta on inimene, kes juhib ja korraldab muuseumi teadustegevust ning uurimistööd. Samuti on tema eesmärgiks pakkuda ideid ning määrata inimestele rakendusi.
"See ei ole siiski minu lemmiktegevus, mulle meeldib endistviisi ikka ise käia ja uurida," tõdeb Pärdi.
Küsimuse peale, kas tal selleks ka aega on, vastab Pärdi kavala ilmega, et selleks tuleb lihtsalt ülesanded teistele jagada.
"Ma arvan, et ei pea kõike ise tegema ja lisaks on meil siin väga hea seltskond, kes asjadega hakkama saab, neid ei pea nagu kassiema poegi pidevalt ringi tassima ning õpetama," selgitab ta.
"Selles ei ole ma kunagi kahelnud, et olen õige ala peal ja mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendun, et minu tegevus on mulle ainuõige," lõpetab Heiki Pärdi lootusrikkalt.
Vanu tähelepanuta jäänud maju on Pärdi arvates tohutult palju. Omanik võib majal küll olla, kuid me teame neist majadest nii vähe.
"Me oleme igal retkel avastustest üllatunud. Pärleid leiab suvalistes kohtades käies, vahetevahel on raske uskuda, kui palju neid on," räägib ta.
Pärdi arvates on kõikides külades ja keskustest kõrvalistes kohtades varjatud väärtuseid ning kui temasugused asjaga tegelevad inimesed üllatuvad igal uurimisretkel, siis tavainimese eest võib olla peidetud tohutu kogus kultuuri ning ajalugu.
"Nendest väärtustest tuleb rääkida, kirjutada ja tuua neid inimestele lähemale, selgitada nende olulisust. Tihtipeale ei oska inimesed hinnata oma elukeskkonna väärtusi," rõhutab Heiki Pärdi.
Maju saab uurida vaid inimeste kaudu, kuid väga pikki lugusid nende kohta Heiki Pärdi arvates koguda ei maksa.
Ainult inimesed teavad palju taluarhitektuuri kohta. Vanasti ei tehtud maju projektide järgi, iga mees tegi oma tarkuse ja oma jõududega. Lepinguid pole, dokumentatsiooni pole ja seetõttu tulebki inimestega suhelda, et sellisele infole ligi saada.
"Teeme päevas sada kuni tuhat fotot ja kui see kõik kuhugi ladestuks, oleks see kohutav hulk. Sureksime lõpuks selle liigse info kätte. Info valimine ja ka selle looduslik valik määrab ära, mis alles jääb. Selle järgi siis kujundame oma arvamuse minevikust," arutleb Heiki Pärdi.
Tutvusin Heikiga 15 aastat tagasi, kui läksin tööle ERMi, kus ta töötas teadusdirektorina.
Tihedamalt hakkasime läbi käima kümmekond aastat tagasi, kui sattusin tema korraldatud kevadmatkale. Nüüdseks on need matkad muutunud traditsiooniks,
Kui algusaastate matkad olid jalutuskäigud loodusesse, siis viimastel aastatel on need tasahilju muutunud taluhäärbereid talletavateks retkedeks.
Tema puhul on vahva see, et kõike, mida ta ette võtab, teeb ta lausa kadestamisväärse poisikeseliku õhinaga. Kui keegi on üldse igavesti noor, siis on see Heiki.
Hetkel kuum