Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Äkki viiks tarbimise teisele ringile?
Kui soomerootsi kirjanik ja kultuuritegelane Jutta Zillacius käis 1930ndatel kümneaastase tüdrukutirtsuna koos vanematega reisil Eestis, jäi talle meelde üks omapärane lõhn.
Eriti oli see talle sööbinud mällu koos Tallinnaga. Eduka riigi pealinna tänavail ringi sagivate autode summuteist eraldus sootuks midagi teisemat ja põnevamalõhnalist, kui võis seda kohata Helsingi kirbes vines jõuvankrite puhul. Zillaciusele jäid Tallinna autode heitgaasid meelde kergemate, õrnalt praekartulite lõhnalistena.
Põhjuseks oli toonases Eestis oma põlevkivi baasil valmiv bensiin, mis omakorda aitas majanduslikult pidada distantsi maailma kütuste hindadest.
Seega äkki minna n-ö teisele ringile? Ja seda palju laiemalt.
Ilmneb ju, et põlevkivi jäätmevaba tootmisetsüklis saaks senisest enam toota õlisid ja kütuseid, rääkimata aheraine täielikust kaasamisest eestlaste ajaloolises külluseveskis - tsemenditootmises. Äkki pääseb siis rahvusliku uhkuse puhta paekivi ajamisest jahvatusveskitesse?
Uus moodus aitaks vabaneda üha uutest aheraine lademetest, toota keskkonnasäästlikumalt rohkem tsementi. Järelikult võiks sellest võita nii kiratsev killustikumajandus kui ka üha enam hinda minev paekividest ehitus.
Keskkonnasäästu ja elujärje kergitamisel annab panuse ka biogaasi tootmine prügilates - saab taas pidada distantsi kallinevast import maagaasist, elektergi odavam.
Samas klientide nimel vaat et nahast väljapugevatel tublidel toidu ja joogitootjatel läheks veelgi paremini. Kõigil elanikel ka.