Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hind pole veel väärtus
Kinnisvarast rääkides oli kõrgeid hindu lihtne põhjendada - eluase ostetakse ikka elamiseks, tal on emotsionaalne väärtus. Hind jäi tagaplaanile.
Ka aktsiate puhul tuleks teha vahet hinnal ja väärtusel. Mõnikord kurdavad investorid, et x aktsia on odav, kuna maksab 20 krooni, teine aga kallis, kuna maksab 30 krooni. Paraku pole pelgalt hindade najal piisavalt informatsiooni, et otsustada, kumb aktsia on teisest väärtuslikum. Teise aktsia hind on esimesest 50 protsenti kõrgem, kuid kas aktsia ise on ka väärtuslikum?
Väärtuse hindamiseks jääb vaid turuhinnast vajaka. Abistavad küsimused on: kui suur on ettevõtte viimase nelja kvartali kasum aktsia kohta, kui suur on käive aktsia kohta, milline on raamatupidamisväärtus aktsia kohta? Sellisel moel saab sama tööstusharu ettevõtted pingeritta seada, kuid võrrelda ka suvalistes valdkondades tegutsevaid ja eri riikide börsidel noteeritud aktsiaid.
Vaid suhtarvude alusel investeerimisotsuste tegemine ei kindlusta edu. Suhtarvude fännid on tavaliselt väärtusinvestorid, kes püüavad soodsate suhtarvudega ettevõtteid osta. Kuid kui mõni sama sektori aktsia on teistest isegi mitu korda kõrgemalt väärtustatud, ei pruugi seda veel kohe kõrvale lükata. Sageli on põhjust aktsiat kõrgemalt hinnata: näiteks kasvatab ettevõte käivet, kasumit või vaba rahavoogu konkurentidest või turuindeksis olevate ettevõtte koondist oluliselt kiiremini. Teiseks põhjuseks võib olla domineeriv turupositsioon, näiteks lokaalne monopol või mõni unikaalne toode, mida teistel on raske kopeerida. Need investorid, keda kõrged suhtarvud ei heiduta, võiks liigitada kasvuinvestoriteks ja nende lemmikud investeerimisobjektide seas kasvuaktsiateks.
Institutsionaalsed investorid nagu fondid, kindlustusseltsid ja pangad ei piirdu aktsiate ja ettevõtete headust määrates eeltoodud lakmuspaberitega. Analüütikud püüavad prognoosida, kui kiiresti kasvab ettevõte tulevikus. Ehk siis viimase nelja kvartali kasumi asemel prognoositakse näiteks kasumit viie või kümne aasta peale tulevikku ja diskonteeritakse see tagasi tänasesse päeva.
Sellise mudelitel põhineva analüüsi kohta võib öelda, et ilu on vaataja (analüütiku või fondijuhi) silmades. Kasvumäära prognoosimine on juba ise sügavalt subjektiivne. Mis tahes mudelisse pandava näitaja muutus võib pöörata pea peale väljundid ja nn leitava õiglase hinna (tegelikult küll õiglase väärtuse). Ettevõtted ei seisa paigal ega ole läbinähtava arenguga, mida saaks kerge vaevaga prognoosida. Igal analüütik võib ennustada samale ettevõttele erinevat kasvukiirust, sellest tulenevalt erineb ka analüütikute määratud hinnasiht või aktsia õiglane väärtus.